Pascali "Mõtetest" ilmus aegade jooksul arvukalt tendentslikult moonutatud versioone, autentne tekst taastati alles 20. sajandil. 2. Lõpmatus ja inimene 2.1 Lõpmatus Lõpmatuse mõistel on Pascali filosoofiliste vaadete süsteemis keskne koht. Lõpmatust universumist maalis ta renessanssi ajastu filosoofide kombel üleva pildi. Pascali lõpmatus on mitmepalgeline ja mitmeplaaniline- kord kõneles ta sellest heroilise entusiasmiga, kordhingetarretava traagilisusega. Lõomatus tingib inimese olu ja tunnetuse rohkeid paradokse, olles imbunud nende kõikidesse struktuuridesse, ning võlub inimese mõistust ja "südant".Tema arvates on ainult südamele antud hoomata lõpmatust, mille ees mõistus satub hämmingusse, tunneb oma piiratust ja sageli satub ka eksitusse. Arvude ruumi, aja ja liikumise lõpmatu jagatavuse idees nägi Pascal geomeetria alust. Ta seletas, et
oli vaja selleks et tasakaalustada oma tegeliku elu traagikat. Apollonile ja Dionysosele toetudes arendab välja apolliinliku elulaadi ja kunsti/kultuuri idee ja teiselt poolt dionüüsusliku idee. Apollon kui teaduse, loova kunsti ja käsitöö jumal on seotud nö kasimuse, korra, sümmeetria, enese kontrollimisega, ohjeldavad, hoiavad inimesi raamides. Dionysos kui veinijumal on seotud joovastuse, hävingu, prassimise aga ka traagilisusega. Kreeklaste elus ja maailmas vaheldusid need kaks elutunnetust pidevalt. Apollonliku kunsti kandjaks on Platon ja Sokrates nemad surusid Dionysosliku elukultuuri alla, vaikisid maha. Teame antiikkultuuri kui Platoni ja Sokratese poolt moraliseeriva heategevusfilosoofiana. Ta isel oma töös lähemalt neid apolliinlikku ja dionüüsosliku elutunnetust. Hilisemad kunstiteoreetikud on öelnud, et käis selline võitlus, ei pea paika
annaabi.ee 
