ning viimaks ka doktor Gretcheni(Margareta) koju viia. Seal tärkab mõlema südames armastus. Söötes Gretcheni jumalakartlikule ja rangele emale unerohtu, õnnestub armastajatel vahel kohtuda. Nagu väikelinnades ikka, lähevad jutud liikvele ning Faustil tuleb tegemist teha Margareta vennaga. Konfliktis kahe mehe vahel jääb peale doktor. Peagi selgub, et noor Gretchen on liiga habras, et vastu panna tema elus toimunud hiljutistele traagilistele sündmustele ning murdub. Tüdruk tapab enda ema ning lapse ja võetakse seetõttu kinni. Teda päästa üritades peab Faust aga leppima faktiga, et tüdruku läbielamised on liiga suured, et teda isegi ära tunda ja normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Margareta hukatakse.
Honeggeri 3. ja 5. sümfoonia on mõlemad dramaatilised ning kirjutatud suurele sümfooniaorkestrile, siis teise sümfooniate paari moodustavad märksa kammerlikumad 2. ja 4. sümfoonia. Nii on 2. sümfoonia (1941) partituuris vaid keelpillid ja üks trompet, 4. sümfoonias "Basseli rõõmud" ("Deliciae Basilienses", 1946) on lisaks keelpillidele orkestris veel ka puhkpillide kahene koosseis. Oma pilvitult heakõlalise helikeelega on 4. sümfoonia traagilistele 3. ja 5. sümfooniale suureks kontrastiks. Võrreldes nii mõnegi teise oma kaasaegse heliloojaga (näiteks Stravinski või Milhaud` ga), on Honeggeri helikeel mõnevõrra konservatiivsem. Oma raamatus "Je suis compositeur" ("Mina olen helilooja", 1951) kirjutab Honegger justkui selle põhjenduseks, et "absoluutset originaalsust pole olemas". Ka kõige radikaalsematel novaatoritel on alati eelkäijad, Honeggeri puhul on
· situatsioonikoomika; · naljaks tegelane, kes satub naljakatesse olukordadesse; · sõnakoomika on kõige intellektuaalsem. Komöödia alaliigid: · farss madal. Füüsilised naljad, liialdused, tüüptegelased; · jant võib olla heasüdamlik. Koidula lühinäidendid; · satiir kriitiline sõnamäng. Moliere kritiseerib ühiskondlikku palet. Ebapuhtad zanrid. Uuemad, põhinevad tragöödia ja komöödia segunemisel. Tavaliselt järgnevad traagilistele stseenidele koomilised. Antiikajal olid tragöödiate vahel koomilise sisuga vahemängud intermeediumid. Draama tekkis 18. sajandi keskel seoses keskklassi esiletõusuga. Ehitatakse palju avalikke teatreid, enne seda toimusid etendused kitsale ringile ülikute majades. Hakatakse kujutama keskklassi elu. Distants elu ja näitekirjanduse vahel vähenes. Draama ja dramaatika mõisted on kokku sulanud. Esimesed suured draamakirjanikud: Ibsen, Strindberg ja Tsehhov, Eestis Kitzberg, Vilde
pastor-köster (jumalakaristus ehk traagilised sündmused patuse lõbuelu tõttu, tuleb elada kasinalt), minaisik on moraalilugejast jumalakartlik talupoeg, kes kritiseerib priiskavaid linnaelanikke, kroonik, kes märgib ajalooliste faktidena üles daatumeid. Tartut kujutatakse arenenud õitsva linnana, kus on tähtsad institutsioonid. Stroofid 1–10 on Tartus kõike külluslikult. Stroofides 10–20 toimub linna vallutamine (eri faasides), mis kulmineerub traagilistele asjadele viitamisega, nt poomine ja küüditamine. Stroof 24 on enesehaletsemine, masendus hävitamistööst, nostalgia kunagiste ilusate aegade järele. Lõpus on õpetussõnad protestantlikus, ilmalikus ja ajaloolises võtmes: Tartus üle elatu olgu eeskujuks, kuidas mujal mitte käituda. Kuidas vaenlast nimetatakse, kujutatakse? Mis epiteete kasutatakse? Ülihirmus, verepeni öeldakse linnatungivate vene vägede kohta. Kui emotsionaalne on linnakujutus? Kuivõrd on õnnestunud
annaabi.ee 
