Majanduspoliitika
sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene.
Rahvus on säilinud tänu ühisele vaenlasele, keda vihata. Loosungit “Mats alati on tubli mees, ei
kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli
lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse
ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri. Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi
vastu panna totalitaarkorrale, mis on ehitatud meile võõra elulaadi ja kombestiku ümber.
Ajalugu – eriti aastad 1940–1990 – on muutnud meid küüniliseks. Ajalugu on eestlase ajusse
tagunud, et riigivõim on loll ja paha. Ajalooline harjumus osutus aga nuhtluseks, kui eestlastel
tuli enestel otsustama ja riiki juhtima hakata. Tavaeestlane suhtub valitsusse ja riigikogusse
samamoodi kui tema esivanemad veidrikust mõisnikusse või Venemaalt saadetud partorgi –
põlgusega.