Plinkollus paikneb väljaspool ja kujutab endast väga tihket ühtlast moodustist. Käsnollus koosneb arvukatest peentest luupõrkadest, mille vahel leidub luuüdi. Eristatakse punast (vererikast) ja kollast (rasvarikast) luuüdi Punane luuüdi on vereloomeelund. Kollane luuüdi on aga toitainete, eriti rasvade varupaik. Luude liigid Pikad luud (näiteks õlavarre-, küünarvarre-, reie ja sääreluud) on keskosas seest õõnsad ning seetõttu nimetatakse neid ka toruluudeks. Toruluude keskel ei ole tavaliselt luukude, vaid on luuüdiõõs. Seda õõnsust täidab rasvarikas sidekude – kollane luuüdi (vastsündinul on punane luuüdi, mis toodab uusi vererakke. Lapse kasvamisel muutub osa luuüdist kollaseks luuüdiks, mis vererakke ei produtseeri). Laiad lamedad luud (abaluu, puusaluu roided, koljulagimik) on suure tähtsusega. Neil on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks või nad moodustavad mahuteid siseelundite jaoks. Need
Käsnollus koosneb arvukatest peentest luupõrkadest, mille vahel leidub luuüdi Eristatakse punast (vererikast) ja kollast (rasvarikast) luuüdi Punane luuüdi on vereloomeelund, kollane luuüdi on toitainete, eriti rasvade varupaik Click icon to add picture Pikad luud on keskosas Laiad lamedad luud on pind Lühikesed luud on seest õõnsad, nimetatakse lihaste kinnitumiseks või nad ebakorrapärase toruluudeks moodustavad mahuteid kujuga siseelundite jaoks Toruluudel on keha ja kaks Koosnevad peaagu otsa Koosnevad seespool kogu ulatuses asetsevast käsnollusest, käsnollusest ja on Luu keha nimetatakse mida väljaspool katab õhuke väljastpoolt kaetud diafüüsiks, otsi kiht plinkollust väga õhukese
Luud on kõvad, kuid veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged elundid. Täiskasvanu luud sisaldavad umbes: 50% vett 15,7% rasva 12,5% muud orgaanilised ained 21,8% mineraalained Anorgaanilised ained annavad luudele kõvaduse, orgaanilised ained elastsuse ja sitkuse. Noore organismi luud sisaldavad orgaanilisi aineid rohkem kui vana organismi luud, 18 seetõttu on nad ka painduvamad. Seetõttu on eakamal inimesel rohkem luumurde kui noortel. Luude jaotumine ja ehitus Luud jaotatakse toruluudeks (pikkluud), lühiluudeks ja lameluudeks. Toruluudeks nimetatakse luid, millel võib eristada kaht jämenenud otsa - epifüüsi ja silindrilist keskosa diafüüsi. Keskosa on seest õõnes. Õõnt nimetatakse ka luuüdiõõneks, sest see on täidetud luuüdiga. Täiskasvanud inimesel on toruluudes asuv üdi tavaliselt rasvastunud ja vereloomes enam ei osale. Toruluudeks on näiteks reieluu, sääreluu, õlavarreluu ja küünarvarreluud. Lühiluudel on kõik mõõtmed peaaegu võrdsed
luude liigesepindadel, kõrvalestas ja ninaotsas. Luud katab pealt õhuke luuümbris, mis moodustab uusi luurakke luude jämenemiseks ja uuenemiseks. Luuümbrises on palju veresooni ja närve, mis luus olevate avade kaudu pääsevad luu sisemusse. Luu koosneb tihedast ja tugevast luukoest plinkollusest ja seespool olevast pehmemast käsnollusest. Luukoes olevate kanalite kaudu varustavad veresooned luukude toitainetega. Osa luid on seest õõnsad, näiteks jäsemete luud, neid nimetatakse toruluudeks. Enamus luude keskosas on luuüdi, mida on kahte tüüpi kollast ja punast. Kollane luuüdi sisaldab rasva aga punane on tähtis vereloomeelund. Luud on lihaste kinnituskohaks, lihased kinnituvad kõõluste abil luudele. Kõõlus koosneb valkainest ja sidekoest ning on tõmbele ja venitusele väga vastupidav. Kõõlused on kaetud tupega, mis hoiab teda kindlas asendis. Lihaste kokkutõmbed ja lõtvumised kanduvad kõõluste abil luudele, nii saab teha liigutusi
annaabi.ee 
