See juhtus siis, kui mu vanaisa oli umbes kolmekümne viie aastane, ta täpselt ei mäletanud , kui sellest mulle rääkis. Kuid see, mis tal meeles oli , oli Viljandisse sõit. Seal toimus tema isa juubel. Alustas siis vanaisa enda teekonda Sutlemast, kus ta minu vanaema, ema ja onuga elas. Need perekonnaliikmed oli ta ka kaasa vedanud, nagu vana mulle ütles. Esimeseks ebaõnnestunud juhtumiks oli see, et kui mu vanaema viimasena autosse tuli, istus ta täpselt tordikarbi peale. Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama. Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust. ''Noored'' sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja, kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud. Papi, selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda
Puu alla prantsatades jäi ta õudusega vaatama talle üha lähemale nihkuvast silmapaari. Midagi mõtlemata viskas ta paaniliselt hõõguva silmapaari poole lõmmis tordi. Õhus laperdades lendas tort vaevu esimese põõsani. Mõistes oma vastupanu haledust sirutas Jaak käe veinipudeli järgil, et sellega anda tugevam hoop. Kuid ta märkas, et need silmad ei jõllitagi teda enam nii pingsalt. Ettevaatlikult lähenes hunt lõmmis tordile, heitis tänuliku pilgu veel Jaagule, rebis tordikarbi tükkideks ja hakkas õgima. Siis tundis ka Jaak hundis ära naaberküla Saare Talu vanaaasta õhtust saadik kadunud hundikoera. Kuuldavasti oli koer põgenenud uusaasta ööl peale jahipüssidest ja rakettidest paugutamist. See ootamatu ja õnneliku lõpuga sündmus täitis Jaagu uue jõu ja enenrgiaga. Tormigi justkui oleks vaiksemaks jäänud. Lehvitanud veel torti õgivale koerale käega, asus Jaak uue energiaga teele.
annaabi.ee 
