Turundusliku tootmiskontseptsiooni valitsemise ajal oli maailmamajanduse juhtmõtteks see, et pakkumine loob ise endale nõudluse. Tol perioodil ei pööratud olulist tähelepanu toodete ja teenuste turustamisele, kuna tootmise põhitähelepanu oli suunatud esmatarbekaupadele (toit, riietus, eluase), tarbijatel oli vähe raha ja nad ostsid kättesaadavaid kaupu, pealegi polnud veel rakendatud masstootmist laiade rahvahulkade vajaduste rahuldamiseks. (Vihalem,1997). Tootmiskeskse mõtteviisi perioodil nähti majandustegevuse hoogustamise peamist võimalust tootmistehnoloogia täiustamises ning jaotuslogistika arendamises. Peamiseks teguriks jaotuskulude vähendamisel sai transporditehnikat iseloomustavate näitajate kiire kasv. Nii näiteks viiekordistus aastatel 1950–1960 puiduveo autode kandejõud ning poolhaagise leiutamist võib veel tänapäevalgi pidada kaubaveo tõhustamise suurimaks üksikvahendiks.
Majanduslikust seisukohast vabaturu tingimustes on reaalne kasutada kuivendust mittevajavaid mineraalmaid ja investeeringuid vajavad alad (seega ka sooalad) jäävad looduslikku seisu või metsastatakse. Eestis on haritava maa osas viimasel kümnendil toimunud ja tõenäoliselt veel seoses Euroopa ühendusega liitumise järel toimuvad suured muutused. Väheneb tootmistalude arv ja suureneb tootjate pindala. Uue põllumajanduspoliitikaga tootmiskeskse lähenemise asemel võetakse suund üha enam keskkonna säästmisele, toidu kvaliteedi tõusule ja maastiku hooldusele. 90-ndate alguse seisuga maabilansis olevast haritavast maast on kuni veerand kasutamata. Muidugi see sõltub suuresti ka asukohast. Põllumajanduslik maakasutus moodustab ca 800…900 tuhat hektarit Hetkel on tootmine vähenenud ja on piisavalt vaba parandamist mittevajavat maad kus saadakse saak odavamalt, samuti on avatud piirid
annaabi.ee 
