sisaldavad ühe dimensioonina kulukohta. Ettevõtete praktikas on kulukoha olemus sageli ebaselgelt määratletud. Kui kasutaja ei ole täpselt määratlenud kulukoha olemust, võib kuluarvestuse tulemus kujuneda ebatäpseks. Praktikas esinevad sageli kaks korrastamist vajavat momenti. Esiteks, kulukohad on määratletud liialt üldiselt ja mittehomogeensete protsesside lõikes. Peamiste tootmise kulukohtadena vaadeldakse praktikas näiteks erinevaid tootmisjaoskondi ja abitootmise jaoskondi. Paljudel juhtudel ei ole nimetatud jaotustase piisav kulukoha määramiseks, sest jaoskonna siseselt on eristatavad mitu erinevat tehnoloogilist kompleksi e liini. Näiteks, tööstuses vaadeldakse kulukohana sageli ühte tootmistsehhi. Samas toodetakse selles tsehhis mitut erinevat tootegruppi kui kulukandjat. Erinevate tootegruppide tootmiseks kasutatakse erinevaid tehnoloogilisi komplekse, millistega kaasneb erinev kulude tekkemehhanism.
töökooperatsiooni all aga inimeste (tootmisallüksuste) koostööd ühes või mitmes omavahel seotud tööprotsessis. Tööjaotus eeldab üksiktöötajate (tootmisallüksuste) spetsialiseerimist mingi osatöö (detaili, masinasõlme) sooritamise (valmistamise) protsessis. Seejuures pole spetsialiseerumine võimalik üksiktöötajate (allüksuste) tegevuse kooskõlastuseta ehk töökooperatsioonita. Tootmise paremaks korraldamiseks ja juhtimiseks võib tööstusettevõtte tsehhe ja tootmisjaoskondi spetsialiseerida kolmel viisil tehnoloogilisel, esemelisel ja segapõhimõttel. Vastavalt sellele nimetatakse neid tehnoloogilisteks, esemelisteks ja segatsehhideks või jaoskondadeks Tehnoloogilised tsehhid on spetsialiseeritud ühelaadilistele tehnoloogilistele protsessidele. Vastavalt sellele kannavad tsehhid ka nime, näiteks juurdelõikus-, õmblus, värvimis-, mehhaanika- ja teised tsehhid.
annaabi.ee 
