LOODUSVARADE MAJANDAMISE ÖKONOOMIKA
Senine absoluutne ressursside nappus asendati
suhtelise nappuse põhimõttega. Viimane muutus sillutas teed heaoluökonoomikale
(welfare economics).
Metoodikas võeti omaks marginaalanalüüs. Marginaalanalüüsi e. piirväärtusanalüüsi
abil uuritakse, kui palju vaadeldava teguri üheühikulisel muutumisel muutub temaga
seotud teine tegur.
Tarbija eelistused formaliseeriti kasulikkuse ja nõudluse teooriaga. Kui rääkida
neoklassikalistest kasvu mudelitest, siis esialgu puudusid seal tootmisfunktsioonides maa
ja loodusvarad. Alles 1970ndatel aastatel hakati kasvumudelitesse sisestama ka
loodusvarasid. Hakati tegelema efektiivse ja optimaalse loodusvarade kasutamise
mudelitega.
Heaoluökonoomika
Heaoluökonoomika (ingl. welfare economics) on küllaltki range, täpsusele püüdleva
iseloomuga majandusteaduse suund. Otsitakse normatiivset raamistikku, mille põhjal
saab öelda, et üks või teine tootmise kombinatsioon on parim (või parem kui teine).