Eugenie. Uueks löögiks tema tervisele on poja Maxi sünd ja surm, siis keldriluugist alla kukkumine.1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, kaasas oli ka lapsed. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu.
Nad elasid haigla läheduses mere lähedal, kus lapsed aeg-ajalt suplemas käisid. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus tagasi Kroonlinna heade lootustega, kuid rinnavähi sündroomid esinesid jälle. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes nende eest peale Koidula surma hoolt kannab. Oma kirjas õele kirjutas ta järgmiselt: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula surigi 2.juulil (11.august) 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Surmateatest peale tõuseb Koidula nagu uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle.
Ta lapsed elasid haigla ja mere lähedal, kus nad vahest ka suplemismõnusid nautida said. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema. Kirjas õele kirjutas ta nii: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval, 30. juulil (11 augustil) 1886. Ta põrm sängitatakse Kroonlinna kalmistule laupäeval,2. (14.) augustil kell 2 pärast lõunat. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart Hedwig Hedda 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidulauliku maine põrm sängitakse küll maamulda, aga tema vaimne kirjanduspärand jäi rahvale iganematuks lugemisvaruks. Lydia Koidulal ei õnnestunud kahjuks oma tehtud loomingut trükkimiseks
Ta lapsed elasid haigla ja mere lähedal, kus nad vahest ka suplemismõnusid nautida said. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema. Kirjas õele kirjutas ta nii: ,,Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...''. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval, 30. juulil (11 augustil) 1886. Ta põrm sängitatakse Kroonlinna kalmistule laupäeval,2. (14.) augustil kell 2 pärast lõunat. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart Hedwig Hedda 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidulauliku maine põrm sängitakse küll maamulda, aga tema vaimne kirjanduspärand jäi rahvale iganematuks lugemisvaruks. Lydia Koidulal ei õnnestunud kahjuks oma tehtud loomingut trükkimiseks
annaabi.ee 
