Talukoha keskuseks oli "õlgkatusega elumaja, millel pole korstnat ega aknaid ning mille uks on nõnda madal, et sellest ei saa ilma kummardumata sisse pugeda" (J. Chr. Petri) Vanemad ja lapsed magasid ühes suures toas koos. Kui maal keerles elu põhiliselt töö ja mõisa ümber, siis linnas oli kõige tähtsam osa kaubandusel. Suur osa linna elanikest olid kuidagi viisi kaubandusega seotud. Tähtsaks rahaallikaks oli kaugkaubandus, mille tollimaksudelt teeniti palja, sest väljamüügi kaupu oli palju. Samuti osteti sisse erinevaid kaupu, mida siin maal saadaval polnud, näiteks sool, metall ja tubakas. Nende traditsiooniliste talurahvakaupade kõrval osteti sisse muidugi ka veini, klaasi, paberit ning koloniaalkaupu nagu vürtsid, suhkur kohv, tee. Kuna kaubandus oli nii laialdane nähtus 17. sajandil, olid tavapärased ka nii maal kui linnades korraldatud laadad
tsunftimeistrid, kellel olid oma töökoda, omad õpipoisid ja sellid. Kogu maa kuulus keskajal maaisandale. Linn asus mingi maaisanda valdustel. Et linlased vabaneksid senjööri kohtuvõimu alt ja alluksid linna kohtuvõimule ning saaksid kaubelda ja käsitööga tegeleda, pidi linn sõlmima maaisandaga kokkuleppe, mille alusel kinnitas senjöör linnale linnaõiguse. Linlastel olid omad õigused ja kohustused senjööri ees. Senjöör sai linnaõiguse andmise eest vastutasuks tollimaksudelt tuleneva tulu ning olid ka muud maksud. Paljud linnaõigustes oli öeldud ka, et kui sunnismaine talupoeg suudab linnas ära elada aasta aega, ilma, et maaisand talupoja üles leiab , saab ta vabaks. ,, Linnaõhk teeb vabaks". 18. Kaubandus linnades peamised kaubanduspiirkonnad. Veneetsia ja Vahemerekaubandus, olulisemad väljaveetavad ja sisseveetavad kaubad Vahemerel. Hansa liit ja kaubandus Põhja- ja Läänemerel, olulisemad kaubad.
annaabi.ee 
