energiatootmine kurnab Läänemerd. Läänemeres on palju loomaliike, kes on väljasuremisohus. Läänemere linnustiku viimasel ajal toimunud vähenemist on põhjustanud tõhusamaks muutuva maakasutuse tulemusena sobivate biotoopide ehk elupaikade (eelkõige rannaniitude) kahanemine, suurenenud häirimine, kuna vabaaja kasutus on biotoopides kasvanud, toitainetega rikastumise tõttu tekkinud põhjataimestiku kadumine madalaveelistel toitumisaladel ning kasvanud jahimaht (rebane, naarits, kährikkoer, hall ja merikajakas).Seetõttu on läänemeres väljasuremisohus loomi. Üks neist on näiteks viigerhüljes. Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel
madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis, emastel 85 ha ringis. Eraldi on päevased ja öised piirkonnad. Valgejänesed on valdavalt üksiklased, kuid vahel 2 võivad nad olla kuni 70 isendist koosnevate seltsingutena (nt eriti headel toitumisaladel, lumevälja servades). Emased jäävad imetamis perjoodil poegade lähedale. Emaloom hoiatab poegi ohu eest klõpsuvate häälitsustega (mida tehakse hammastega). Võitlemisel kasutavad valgejänesed tagakäppi (löögid) ja eeskäppi (poksimine). Neil on väga hea kuulmine ja hea haistmine. Nad võivad joosta kuni 64km/h. Sigimisperiood on valgejänestel veebruarist augustini. Pesakonnas on 1-5vahel ka kuni 13 poega. Külmemas kliimas on pesakonnad suuremad. Vastsündinud poegadel
Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit. Läänemeres on palju loomaliike, kes on väljasuremisohus. Läänemere linnustiku viimasel ajal toimunud vähenemist on põhjustanud tõhusamaks muutuva maakasutuse tulemusena sobivate biotoopide ehk elupaikade (eelkõige rannaniitude) kahanemine, suurenenud häirimine, kuna vaba-aja kasutus on biotoopides kasvanud, toitainetega rikastumise tõttu tekkinud põhjataimestiku kadumine madalaveelistel toitumisaladel ning kasvanud jahimaht (rebane, naarits, kährikkoer, hall- ja merikajakas).Seetõttu on läänemeres väljasuremisohus loomi. Üks neist on näiteks viigerhüljes. Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel. Tapatalgute
Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub hallhülgeid ja viigrit. Läänemeres on palju loomaliike, kes on väljasuremisohus. Läänemere linnustiku viimasel ajal toimunud vähenemist on põhjustanud tõhusamaks muutuva maakasutuse tulemusena sobivate biotoopide ehk elupaikade (eelkõige rannaniitude) kahanemine, suurenenud häirimine, kuna vaba-aja kasutus on biotoopides kasvanud, toitainetega rikastumise tõttu tekkinud põhjataimestiku kadumine madalaveelistel toitumisaladel ning kasvanud jahimaht (rebane, naarits, kährikkoer, hall- ja merikajakas).Seetõttu on läänemeres väljasuremisohus loomi. Üks neist on näiteks viigerhüljes. Viimase sajandiga on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged viimasel hetkel. Tapatalgute lõpetamine ei toonud aga hülgeid merre
võretaolise mustri. Välimuselt on rohkem sarnane eesliga kui teiste sebradega. Varem oli see kõige lõunapoolsem liik Aafrika lõunaosas laialt levinud. Tänapäeval on üks alamliik (Equus zebra zebra) säilinud vaid Mägisebra rahvuspargis (LAV), kus neid elab ligikaudu 70 isendit. Teine alamliik, hartmanni sebra (Equus zebra hartmanne), elutseb Edela- Aafrikas ja Lõuna-Angoolas mäeahelikul, mis kulgeb paralleelselt Namiibia kõrbega. Selle alamliigi arvukus kahaneb, sest tema toitumisaladel on hakatud kasvatama karakullilambaid. Mägisebrade koguarv on umbes 1500-2000 isendit (1987.a. kirjanduse andmed). Hävimisohus liigina on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse. 2.Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on sebradest suurim. Ta kõhu hele värvus ulatub üsna kõrgele külgedele. Vöödid on kitsad. Sabatutti moodustavad karvad on võrdlemisi lühikesed. Häälitsus sarnaneb rohkem eesli omaga kui teistel sebradel.
osakaal. Teiste kurnade osakaalu vähenedes võib populatsioon ohtu sattuda, sest tasapisi võib hakata arvukus vähenema. Teiste kurnade panus populatsiooni on väike, kuid ebasoodsates tingimustes siiski arvestatav. · Millised võivad olla lühiajaliste ilmastiknähtuste mõjud lindude sigimiskäitumisele? Näiteks alates 70ndatest on keiserpingviinide arvukus vähenenud 50% - suremus kasvas kui toitumisaladel meri soojenes ja jääkate kahanes, see viitab muutustele populatsioonis ja suurt tundlikkust ilmastiku muutustele. Küll aga Adeelia pingviinide arvukus on Rossi mere soojenedes aina kasvanud. Ka Tiigi-Roolindude pesitsusperiood on pikenenud, sest sooja aega on rohkem, see on hea, sest Tiigi-Roolind on kiskjate suur ohver. Alati pole süüdi kliimamuutused: Näiteks lõunatirgid (linnuliik) on välja surnud sest 60ndatel toimus seal
Ojaveer & Drevs, 2003) Märgistamise tulemused on näidanud, et lestade koondised vôivad turgutumisperioodil, kevadest sügiseni, püsida paigal 1-2 kuud (teatava individuaalse sorteerumisega), vahetavad siis oma asukohta kas teisal paiknevatele turgutumisaladele vôi liiguvad talvitumis- vôi koelmukohtadele, kusjuures isendid ei tarvitse oma parvekooslust säilitada ega pöörduda tagasi endistele turgutumisaladele. (Mikelsaar, 1984) Märgistamiskatsete andmed demonstreerivad peamiselt toitumisaladel viibinud lestade rändeid kudealade poole, kõikjal üldiselt läände, s.o. soolasema avavee suunas. Kudejärgsel toitehulgul toimub lestade liikumine üldiselt ida suunas. Alates augusti- septembrikuust võib konstateerida juba vastupidiseid, läänesuunalisi rändeliikumisi. Rannikukudulestade emased koevad esmakordselt 4 aasta vanuselt, isased 3 aasta vanuselt. Süvikukudulestad koevad veidi suuremates mõõtudes. Suguküpsemine algab nii isastel kui ka emastel augustikuus
annaabi.ee 
