Hea nisusaagi saamiseks peab eelvili jätma mulda küllaldaselt niiskust ning toitaineid. Hernes on külvikorras teraviljadele heaks eelkultuuriks, kuna lõpetab teraviljade haigustsüklid, aktiveerib bioloogiliselt mulda ja rikastab seda lämmastikuga (Older, 1999). Mullasobivus Suvinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui teised teraviljad. Suvinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised). Samuti ei sobi kerged liivmullad, rasked savimullad ja turvasmullad. Mullaharimine 2.3.1. Sügisene harimine Pärast hernekoristust tuleb põld koorida, et soodustada põllule jäänud põhu lagunemist. Seejärel viia mulda külvikuga fosfor- ja kaaliumväetised
puuliik. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele. Minu töö eesmärk on võrrelda hariliku männi puidu omadusi. PUIDU OMADUSED JA KASUTAMINE Harilik mänd (Pinus sylvestris L.) suudab leppida erinevate ökoloogiliste tingimustega, kasvades erinevates kliimavööndites nii huumusrikastel kui ka toitainetevaestel muldadel. Puidu normaalseks arenguks ja produktsiooniks on ka männil, nagu kõikidel taimedel, omad nõudmised toitainete kvalitatiivse ja kvantitatiivse koostise suhtes (Mandre, 2000). Männi puidu omadused erinevad säsist kuni kooreni ning juurtest kuni ladvani. Puidu kudede ja rakkude arenemise ajal puidu struktuur ja karakteristika on mõjutatatud geenidest, keskkonnast ning inimtegevusest. Sellest tulenevalt võib saada ühest ja samast tüvest erineva
Koobastest on leitud seitset liiki nahkhiiri, kokku võib nende arv ulatuda 3500 isendini.Lisaks koobastele pakub Piusa ümbrus palju huvitavat ka maastikuliselt. Nimelt on Piusa ala osake Palumaast: Haanja kõrgustiku kirdejalamile jäävast tasandike, lavakõrgendike, ürgorgude ja männipalude maastikust. Seda künklikku maastikku läbib lääne-ida suunas üsna kõrgete ja järskude nõlvadega Piusa jõe ürgorg, millesse suubuvad mõlemalt pool sügavad külgorud.Siinkandis levivatel toitainetevaestel liivmuldadel ehk nõmmedel ja paludel suudab kasvada peamiselt ainult mänd, seepärast nimetatakse neid metsi nõmmemännikuteks ja palumännikuteks. Alusmets siin peaaegu puudub, rohttaimi esineb vähe, kasvavad vaid kuivust taluvad liigid: samblad (palusammal, karusammal, kaksikhammas) ja samblikud (porosamblik, põdrasamblik, käosamblik) ning kohati kanarbik. Puhmalistest kasvavad veel pohl, leesikas, kukemari. 6.Akste Kaitseala kuulub täies ulatuses sihtkaitsevööndisse
taimedele vajalikud toitained, nt kaltsium, magneesium ja kaalium, mis seejärel uhutakse välja juurestiku ulatusest ning jäävad taimedele kättesaamatuks. Happeline depositsioon võib mõjustada mullaorgaanikat, pidurdades organismide elu ning aeglustades orgaanilise aine lagunemist, kuid kogu seda mõju metsaökosüsteemidele on raske tõestada. Olukorra muudab keerukaks see, et vahel ilmneb happelise depositsiooniga kaasnev väetusefekt: toitainetevaestel muldade on happeline depositsioon alguses positiivse mõjuga. Alles siis, kui toiteelemendid depositsiooni jätkudes lõppevad, aeglustub taimede kasv. Seega ei sõltu hapestumine üksnes happelise depositsiooni suurusest, oluline tähendus on mulla omadustel, samuti mulla ja veekogude hapestumise varasemal arengul. Kui happeline depositsioon kulutab taimedele vajalikke aluselisi katioone kiiremini kui neid vabaneb looduslikus
toitained, nt kaltsium, magneesium ja kaalium, mis seejärel uhutakse välja juurestiku ulatusest ning jäävad taimedele kättesaamatuks. Happeline depositsioon võib mõjustada mullaorgaanikat, pidurdades organismide elu ning aeglustades orgaanilise aine lagunemist, kuid kogu seda mõju metsaökosüsteemidele on raske tõestada. Olukorra muudab keerukaks see, et vahel ilmneb happelise depositsiooniga kaasnev väetusefekt: toitainetevaestel muldade on happeline depositsioon alguses positiivse mõjuga. Alles siis, kui toiteelemendid depositsiooni jätkudes lõppevad, aeglustub taimede kasv. Seega ei sõltu hapestumine üksnes happelise depositsiooni suurusest, oluline tähendus on mulla omadustel, samuti mulla ja veekogude hapestumise varasemal arengul. Kui happeline depositsioon kulutab taimedele vajalikke aluselisi katioone kiiremini kui neid vabaneb looduslikus murenemisprotsessis, siis muld hapestub
Kõige parem on viinapuid kasvatada kütteta kasvuhoones, kus on sooja rohkem ja pikema aja kestel. Nõrgema kasvuga sorte õnnestub kasvatada koduaedades väikestes kilemajades koos tomati ja paprikaga, isegi tubades potitaimena. Jaheda kliima plussiks on see, et see pole soodus haiguste arenguks. Sorte valides saame hakkama keemilise taimekaitseta. See on üks olulisemaid põhjuseid, miks eelistada lõunamaistele viinamarjadele kohalikke. Viinapuud kasvavad üsna toitainetevaestel muldadel. Nende suur juurestik hangib vajalikud toitained ja vee sügavamatest mullakihtidest. Täiskasvanud viinapuud põuda ei karda. Muld olgu kergem, see soojeneb kiiremini- siis alustavad juured varem tegevust ja kasvuperiood pikeneb. Sügisel võib ülearune niiskus isegi kahju tuua- takistada võrsete valmimist ja põhjustada marjade lõhenemist. Niiskema ja raskema mulla puhul on põhjapiirkondades viinapuud istutatud peenardele, mis ääristatakse tagurpidi mulda torgatud tumedate
kui teised teraviljad ja surub sellega umbrohud alarindesse. Ühtlaselt tihedas rukkipõllus on lisaks kaheidulehelistele pärsitud ka üheiduliste umbrohtude elutegevus ning seemnete levik. Vähem viljakatel, happelisema reaktsiooniga ja väljauhutud toitainetega muldadel on rukkil võrreldes teiste teraviljadega suurem saak, sest rukki juurestik on tugev ja tungib sügavale, saades hapnikku, toitaineid ja vett kätte sügavamatest mullakihtidest. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad aga taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning rukkil võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Raskematel muldadel saab rukist kasvatada mulla struktuuri parandava eelvilja (näit. ristik) järel. Turvasmullad talirukki kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri
toitained, nt kaltsium, magneesium ja kaalium, mis seejärel uhutakse välja juurestiku ulatusest ning jäävad taimedele kättesaamatuks. Happeline depositsioon võib mõjustada mullaorgaanikat, pidurdades organismide elu ning aeglustades orgaanilise aine lagunemist, kuid kogu seda mõju metsaökosüsteemidele on raske tõestada. Olukorra muudab keerukaks see, et vahel ilmneb happelise depositsiooniga kaasnev väetusefekt: toitainetevaestel muldade on happeline depositsioon alguses positiivse mõjuga. Alles siis, kui toiteelemendid depositsiooni jätkudes lõppevad, aeglustub taimede kasv. Seega ei sõltu hapestumine üksnes happelise depositsiooni suurusest, oluline tähendus on mulla omadustel, samuti mulla ja veekogude hapestumise varasemal arengul. Kui happeline depositsioon kulutab taimedele vajalikke aluselisi katioone kiiremini kui neid vabaneb looduslikus murenemisprotsessis, siis muld hapestub
mullakübemetest pääsevad liikvele ka taimedele vajalikud toitained, nt kaltsium, magneesium ja kaalium, mis seejärel uhutakse välja juurestiku ulatusest ning jäävad taimedele kättesaamatuks. Happeline depositsioon võib mõjustada mullaorgaanikat, pidurdades organismide elu ning aeglustades orgaanilise aine lagunemist, kuid kogu seda mõju metsaökosüsteemidele on raske tõestada. Olukorra muudab keerukaks see, et vahel ilmneb happelise depositsiooniga kaasnev väetusefekt: toitainetevaestel muldade on happeline depositsioon alguses positiivse mõjuga. Alles siis, kui toiteelemendid depositsiooni jätkudes lõppevad, aeglustub taimede kasv. Seega ei sõltu hapestumine üksnes happelise depositsiooni suurusest, oluline tähendus on mulla omadustel, samuti mulla ja veekogude hapestumise varasemal arengul. Kui happeline depositsioon kulutab taimedele vajalikke aluselisi katioone kiiremini kui neid vabaneb looduslikus murenemisprotsessis, siis muld
sarapuu. Alustaimestik hõre: luikas, leesikas, sinilill. Saartel ja Lääne-Eestis. Kastikuloo huumushorisont tüsedam kui leesikloo kasvukohatüübil, muld kõrge huumusesisaldusega, õhukesed paepealsed või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad, männikud; alusmetsas sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuu, tuhkpuu, mage sõstar, paakspuu. Alustaimestikus kõrrelised. Saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. 1.2 Nõmmemetsad (toitainetevaestel liivmuldadel, männikud, madal tootlikkus, vee- toitaine puudus, enamasti leedemullad. Sambliku kasvukohatüüp kõrgematel pinnavormidel kus põhjavesi on sügaval ja muld on kuiv; keskmised ja nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline; puhtmännikud, madal tootlikus, alusmets puudub tavaliselt, alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Põhja-Eesti, Loode-Eesti.
Puistud- peam esinevad männikud; männi-kuuse segapuistud (kuused kannatavad juurepessu all); III-IV boniteet; esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem ja nad on enamasti kõveratüvelised. Alusmets- domineerivad sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuud, tuhkpuud, mage sõstart, paakspuud. Alustaimestik- valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein, lubikas. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis, moodustavad 2,7% kõikidest kkt-st. 1.2 Nõmmemetsad- asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Peamisteks puude kasvu piiravateks teguriteks on vee ja toitainete puudus. Esinevad en leedemullad (L). Sambliku kasvukohatüüp (sm) Nõmmemetsadele kõige iseloomulikum; asuvad mitmesuguse päritoluga liivadel, kõrgematel pinnavormidel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Muld- valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline, kõdu (moor) on 2-6cm tüse. Puistud- valitsevad hõredad
mikroobidele. A on õige. 38. Milliste isikutega seostuvad sünökoloogia teoorias individualistlik ja organitsistlik paradigma? A. Hutchinson ja Gause; B. Karis ja Beckham; C. Wallace ja Tansley; D. Gleason ja Clements. Õige on mõistagi D sest nii on õige. 39. Kas soovikumetsade tüübirühm levib: A. Kliimakskooslustes? B. Niisketel keskmise toitelisusega muldadel? C. Kuivadel toitainetevaestel muldadel? D. Peamiselt Lääne-Eesti madalikel? Soovikumetsad on E. Lõhmuse metsakasvukohtade klassifikatsiooni skeemil all keskel, s.t. kergelt liigniiskes ja keskmise viljakusega piirkonnas. B on õige. 40. Kas taimedele on hästi kättesaadav? A. Rippuv kapillaarvesi; B. Keemiliselt seotud vesi; C. Jäätunud vesi; D. Hügroskoopsusvesi; E. Mullaõhu veeaur. A on siin õige, muud pole taimedele tarbitavad. 41. Milline neist on diversiteediindeks:
Tulundusmetsad – puitu tootvad metsad. Metsade uuendamisel eelistatakse kultiveerimist. (kultiveerimine – kultuuristamine, puude istutamine) Metsad jagunevad kaheks klassiks: 1. Arumetsad – mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont puudub või on alla 30 cm. Jaguneb omakorda 7 tüübirühmaks: 1.1. Loometsad – maapinnalähedasel, alla 30 cm paksusel mullakihiga pael olevad metsad. Esineb 3 kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo. 1.2. Nõmmemetsad – kuivadel toitainetevaestel liivmuladel kasvavad männikud. 2 kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku. 1.3. Palumetsad – nimi pohlast (palukas), muld liivane ning kuiv kuni ajutiselt liigniiske. 2 kasvukohatüüpi: pohla ja mustika. 1.4. Laanemets – muld viljakas, domineerib kuusk. 2 kasvukohatüüpi: jäneskapsa, sinilille. 1.5. Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2 kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala. 1.6
Soometsad- kasvavad turbal, valdavad männikud, esindatud on ka kuusk, kask ja lepp, alustaimestikuks mitmed sootaimed: samblad, tarnad, kanarbik. Rekreatiivne tegevus küllaltki varieeruv Loometsad- kasvavad 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, domineerib mänd, esineb kuusk ja kask, tallamiskindlad ja küllaltki rekreatiivsed. Nõmmemetsad- kasvavad toitainetevaesel liivamuldadel, valdav puu mänd, tallamisõrnad kooslused Palumetsad- kuivadel toitainetevaestel muldadel, valdav puu on mänd, kõige atraktiivsem metsatüüp eestlase jaoks Laanemetsad- viljakatel muldadel, valitsev puu kuusk, hämarad ja sünged, tallamiskindlad Salumetsad- kõige viljakamad mullad, laialehelised lehtpuud, tallamiskindlad, ent lopsaka taimestikuga ja st rasketi läbitavad Sürjametsad- lubjarikkad või rähksed mullad, valdavad okaspuud ja põõsad, raske läbi, kuid tallamiskindlad
kui eelmisel tüübil: 10-30 cm. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvutingimused paremad. Peamiselt esinevad männikud, esineb ka kuusikuid (kannatavad juurepessu all) III-IV bon. Esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem. Alusmetsas domineerivad sarapuu, kuslapuu, tuhkpuu. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein. Leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. 9.2 Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad
Oluline org. aine lagunemisel on ka C/N suhe. Mida lämmastikurikkam on varis, mida kitsam on C/N suhe, seda kiiremini ja täielikumalt org. aine laguneb. Üldreeglina on metsapuude mõju mulla orgaanilise aine ja toitainete sisaldusele positiivne, mõju tugevus aga oleneb puuliigist. Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda huumuse ning toitainetega ja parandada kasvukoha mullaviljakust just ekstreemsematel kasvukohtadel, nagu toitainetevaestel liivmuldadel ja kivistel muldadel. Mida vähemviljakas ja ekstreemsem on kasvukoht, seda selgemalt ja tugevamalt ilmneb metsa positiivne mõju mullatekkeprotsessidele. Puuliikidest suurima positiivse mõjuga mullatekkeprotsessidele on Eesti tingimustes lepad ja seda tänu sümbiontsele lämmastikusidumisvõimele. Lepa perekonna esindajad on metsapuude hulgas kogu maailmas tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad
saadava okaspuupuidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. Eriti tuleb mullastikutingimusi arvestada metsade uuendamisel: metsakultuuride rajamisel ja looduslikule uuenemisele kaasaaitamisel. Liigiline koosseis – oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu-segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud (okaspuupuistud on madalama toitainete nõudlusega, kui lehtpuupuistud). Eestis on üks nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes h. tamm (vajab mineraalaineid 2-3 korda rohkem kui kask või haab). Võrreldes põllukultuuridega on metsapuude mineraalainete vajadus aga tunduvalt väiksem.
määrab mulla viljakus ja niiskusrežiim ning juurestiku levimise ulatus on ka liigiomane tunnus. Sügavale mulda tungiv juurestik on koduamisetest puuliikidest harilikul tammel, pärnal, vahtral, jalakal ja männil, pindmine juurestik agaharilikul kuusel ja haaval, aru- ja sookasel. Puittaimede juurtel on täita mitu funktsiooni. Kuna puittaimed kasvavad erinevates mullatingimustes, on neil sõltuvalt liigist ka erinevad juurestikutüübid. Puid, mis kasvavad kuivadel toitainetevaestel muldadel, iseloomustab hästiarenenud sammasjuurestik – peajuur tungib sügavale, et varustada taime sügavamalt saadava vee ja mineraalainetega. Peajuurest lähtuvad tugevad külgjuured, mille abil puu ankurdab end kindlalt mulda. Enamik puittaimi elab sümbioosis seentega, moodustades mükoriisa e seenjuure (vt lähemalt ptk 7.9.4). Sümbiontsed bakterid moodustavad taimede juurtel paksendeid – juuremügaraid ehk aktinoriisasid, milles seotakse õhulämmastikku
nende elutingimustest, millest tähtsamad on: 1) õhustatus; 2) kõdu koostis; 3) niiskus; 4) temperatuur. Üks olulisemaid tegureid lagunemisel on õhustatus ehk aeratsioon. Mida väiksem on C/N vahekord seda kiiremini kõdu laguneb. Metsahuumuse tüübid: Eristatavad vormid on järgmised: 1) mull; 2) moder; 3) moor. Mull – tekib laialehiste puude ja põõsaste varise kiirel lagunemisel. Moder - omadustelt mulli ja moori vahepealne, tekib mesotroofsetes tingimustes. Moor - kujuneb toitainetevaestel lähtekivimitel lämmastikuvaese varise lagunemisel. Huumuse moodustumine oleneb ka puistu alumistest rinnetest - alusmetsast ja -taimestikust. 5.6. Mets ja alustaimestik. Alustaimestiku all mõistetakse samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogumit, mis katab puude alust maapinda. Alustaimestiku ohtrus ja liigiline koosseis sõltub metsast, mullast, reljeefist. Erinevates kasvukohatüüpides on alustaimestiku iseloom kardinaalselt erinev
ja nad on enamasti kõveratüvelised. Alusmetsas domineerivad sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuud, tuhkpuud, mage sõstart, paakspuud. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein, lubikas. Varjus leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk, võsaülane, lillakas. Ka selles kasvukohas toimub uuenemine kamardumise ja ebasoodsate kasvukohatingimuste tõttu aeglaselt. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja- Eestis. 1.2 Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada, tootlikkus madal - IV-V bon. Esinevad enamasti leedemullad (L). Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kõrgematel pinnavormidel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni
kaevandamise tagajärjel aastatel 1922-1966 ja kujutavad endast maa-aluseid võlvikujuliste lagede ja liivakivist sammastega käikude süsteemi. Uute klaasiliivavarude otsimine ja kasutusele võtmine sundis muutma kaevandustehnoloogiat ja üle minema karjääriviisilisele kaevandamisele, mis toimus alates 1966. aastast. Endiselt jäid aga kasutusele maa-alused transporditeed, kuni 1976. aastani, mil toodi karjääri veoautod ja millega veeti liiv raudteejaama. Siinkandis levivatel toitainetevaestel liivmuldadel ehk nõmmedel ja paludel suudab kasvada peamiselt ainult mänd, seepärast nimetatakse neid metsi nõmmemännikuteks ja palumännikuteks. Alusmets siin peaaegu puudub, rohttaimi esineb vähe, kasvavad vaid kuivust taluvad liigid: samblad (palusammal, karusammal, kaksikhammas) ja samblikud (porosamblik, põdrasamblik, käosamblik) ning kohati kanarbik. Puhmalistest kasvavad veel pohl, leesikas, kukemari. 3. Kaitseala kaitsekord Lubatud tegevus
Liigiline koosseis oleneb otseselt - tüsedus suhtes: optimaalne on neutraalne või nõrgalt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel - koostis happeline reaktsioon. muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu- - lagunemise aste Metsahuumus- Metsakõdu lagunemisel tekib segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt - segunemine mineraalse kihiga. huumus, mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) puhtmännikud. Okaspuupuistud tarvitavad Arvestades kõdu kiiret muutumist ajas (seda amorfne mass ja mis on tugevalt seotud mulla mineraalaineid vähem kui lehtpuupuistud. eeskätt viljakates kasvukohtades ja õhukeste mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt
Puhverdusvõime on väga madal ning järve ökosüsteem võib kergesti tasakaalust välja minna. Enamasti on kogu veekiht homogeenne, kuid enamik järvedest on eutrofeerumise tulemusena kihistunud ning mõned väga teravalt. Biogeenide sisaldus, eriti fosfori oma, on madal. Kloriidide sisaldus on võrreldes teiste tüüpidega kõige madalam, kuid sulfaatide hulk on suur, mis viitab õhureostusele on suur. Semidüstroofsed järved paiknevad peamiselt liivastel toitainetevaestel aladel Haanja kõrgustikul ja on kujunenud oligotroofsetest või halotroofsetest järvedest humiinainete mõõdukal lisandumisel. Nende kollakas või helepruun vesi on mõõduka läbipaistvusega, keskmise orgaanilise aine hulgaga, vähese mineraalsusega ja väga väikese puhverdusvõimega. Kuigi semidüstroofne ökosüsteem pole oluliselt vastupidavam kui oligotroofne, on suhteliselt sügavates semidüstroofsetes järvedes hea hapnikureziim ja mitte eriti tugev kihistumine
Kogu taimedele vajalik toitainevaru on talletatud elusa fütomassina. Iga surnud taimeosa laguneb jalamaid ning taimed võtavad laguained kohe tagasi juurte ja mükoriisa kaudu. Vaatamata suurele sademete hulgale ei toimu mineraalainete väljauhtumist, sest aineringe on nii kiire. · Erandlikult rikkad on vulkaanilised mullad, mis taluvad pikaaegset kultuuristamist (nt Indoneesias) ja pidevalt rikastuvad lammialad (Brasiilias igapo lammimets Amazonase piirkonnas toitainetevaestel muldadel ning tumedaveeliste jõgede poolt üleujutatav troopiline mets. Varzea lammimets - Amazonase piirkonnas toitainerikastel muldadel ning kollaka värvusega jõgede vete poolt üleujutatav troopiline mets) · Struktuur: o Kõrge puurinne, mis koosneb paljudest eri puuliikidest. o Kõrgeim alarinne võib olla ~60 m. o Nendest allpool madalama kasvuga puude võrastikud, mis võtavad ära enamuse valgusest
kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. Eriti tuleb mullastikutingimusi arvestada metsade uuendamisel: metsakultuuride rajamisel ja looduslikule uuenemisele kaasaaitamisel. Liigiline koosseis oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu-segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud. Okaspuupuistud tarvitavad mineraalaineid vähem kui lehtpuupuistud. Eestis on üks nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes h. tamm (vajab mineraalaineid 2-3 korda rohkem kui kask või haab). Võrreldes põllukultuuridega on metsapuude mineraalainete vajadus tunduvalt väiksem. Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus - sõltuvad väga suurel määral mullast, nii võib viljakal mullal 100 aasta vanuselt kasvada I bon. 600...700 tm/ha tagavaraga männik ja
· Kõrge huumusesisaldus ja rohke räha esinemine · Iseloomulikud Põhja- ja Lääne-Eestile Leostunud ja leetjad liiv-savimullad · Peamiselt Kesk-Eestis · Eesti parimad mullad · Parasniisked ja gelistunud · Keskmise huumusesisaldusega · Suure huumusevaruga, neturaalsed või nõrgalt happelised · Hea struktuuriga ja taimekasvuks sobiva profiili ehitusega · Valitsevateks liivsavimullad Leede- ja leetunud liivsavimullad Leedemullad · Kujunenud toitainetevaestel, mimesuguse veereziimiga · Tavaliselt tüsedatel, tugevasti happelistel liivadel · Iseloomulik huumushorisondi puudumine ja metsakõduhorisondi olemasolu · Veereziim ulatub väga kuivast gleistununi · Tüüpilised metsamullad Leetunud liivmullad · Asuvad toitaineterikkamal lähtekivimil · Huumushorisont olemas, kuid huumusvaene · Kergelt haritavad, soojad, madala viljakusega · Metsadena viljakamad
61. Palumetsade rühma üldiseloomustus. Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhukehuumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi. 62. Nõmmemetsade üldiseloomustus. Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. 63. Laanemetsade üldiseloomustus. Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast
Vrd Soomes on jämedaima kuuse tüve © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 13 rinnasümbermõõt 4,8 m, Lätis 3,7 m. Euroopa jämedaim kuusk (Kanadast pärit sitka kuusk) kasvab Suurbritannias Devoni krahvkonnas (tüve rinnasümbermõõt 8,1 m, kõrgus 46 m). Harilik kuusk on kasvukoha suhtes üldiselt küllalt nõudlik eelistades viljakamaid muldi. Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi 60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Seeläbi kannatavad eelkõige varapuhkevad vormid, millel võib hiliskevadel ja suvel leida pruunistunud või mustaks muutunud okkaid. Metsaservadel kasvavatele puudele võib kahju tekitada ka kuumapõletik,
Joonis 12. Läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata) (Sander, 2009) 86 Istutamine Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaz - liiv või killustik (seemnemaailm, 2008). Tänu sümbioosile kiirikseentega kasvab hästi ka toitainetevaestel liivadel. Sobib liivaste nõlvade, jõe- ja järvekallaste kinnistamiseks, samuti pügatavate ja vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Talub hästi ka lühiajalisi üleujutusi (Aiasõber). Kannatab kärpimist ja saastunud õhku, mistõttu on küllaltki levinud linnahaljastuses (Hiie, 2005- 2008). On külmakindel, talub kuni -30°C (Mesindus, 2009). Väikeaeda ta siiski ei sobi, küll aga
piimalill Lubjavaesel mullal: Kilpjalg, valge karikakar, väike oblikas, põldosi, aaskannike Huumusrikkal mullal: Kõrvenõges, võilill, vesihein Aluselisel mullal: ahtalehine kõrvik, põldsinep, põld-kannike, seljarohi, roomav maran, lutsern, pehme kurereha, salvei. Happelised mullad: h. nälghein, h. tõnnike, mailane, harilik kirikakar, kassiristik, põldrõigas, valge karikakar, väike oblikas, vill-mesihein. Toitainetevaestel muldadel: harilik kirikakar, kanarbik, hiirekõrv, harilik varakevadik, valgeristik Toitaineterikastel (huumus): põld-litterhein, kõrvenõges, põldohakas, harilik punand, võõrkakar, valge hanemalts, põldrõigas, hiirekõrv, harilik malts, must maavits, vesihein. Niiske, tihenenud muld: põldmünt, põldosi, suur teeleht, hanijalg, paiseleht, roomav tulikas, kanakoole. Kuivad mullad: ahtalehine kõrvik, kollane karikakar, valge pusurohi, harilik kurekael, pehme kurereha.
contorta Dougl. ex Loudon) Varem ka eesti keeles keerokkalise männi nime kandnud puuliik on oma olemuselt üsna hariliku männi sarnane. Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega, meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10...30 m kõrgused puud. Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel. Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega. Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad. Okkad: 2-kaupa, 3...8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3...8 aastat. 10 Käbid: 3..
Samuti kasvatatakse teda laialdaselt jõulupuude istandikes ja metsakultuurides puidu saamiseks. 5. Harilik kuusk (Picea abies) Hariliku kuuse hiiglaslik areaal ulatub Põhja- ja Kesk-Euroopast kuni Kaug-Idani. Harilik kuusk on männi ja kase kõrval üks meie tähtsamaid puuliike kattes ligi 18% Eesti metsamaast. Harilik kuusk on kasvukoha suhtes üldiselt küllalt nõudlik eelistades viljakamaid muldi. Ta ei suuda kasvada liigniisketel kõrge põhjaveega soostunud muldadel, samuti toitainetevaestel, äärmiselt kuivadel liivaaladel. Kuusk talub edukalt isegi väga madalaid temperatuure (isegi 60 °C), kuid on tundlik järskude temperatuurimuutuste ning ka kevadiste hiliskülmade suhtes (eriti areaali lääneosas), mis esinevad peale pungade puhkemist. Varjutaluv. · Okkad 1,5...2,5 cm pikad, värvuselt rohelised. Varjuokkad ebaselgelt kaherealised, peaaegu lamedad, õhulõheread vaevalt märgatavad. Valgusokkad 4-kandilised,
ex Loudon) Varem ka eesti keeles keerokkalise männi nime kandnud puuliik on oma olemuselt üsna hariliku männi sarnane. Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega, meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10...30 m kõrgused puud. Tsoon VII ??? 1855. Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega. Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad. Okkad: 2-kaupa, 3...8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3...8 aastat. Käbid: 3..
Iseloomulikumaks liigiks on lubikas, mitmed tarnaliigid, lamba- ja punane- aruhein, h. nurmenukk, värv- ja hobumadar, angerpist jt. Samblaid vähe, kasvavad nad eeskätt mikrokõrgendikel: metsakäharik, roossammal, tähtsamblad jt. Kultiveeritakse Mä istutamise teel 7000 tk hektarile. Kasvukohatüüp on väikesepinnaliste lappidena levinud loometsade levimisalal Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel. Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Alustaimestiku moodustavad põhiosas mitmesugused samblikud ja kanarbik, rohttaimi vähe, või puuduvad hoopiski. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esinevad enamasti leedemullad, põhjavesi sügaval. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Sambliku kasvukohatüüp (sm) Nõmmemetsadele kõige iseloomulikum kasvukohatüüp. Asub mitmesuguse
annaabi.ee 
