Lammas on tänuväärne koduloom, kellele kõlbavad toiduks paljud teistele kariloomadele sobimatud taimed. Nii võivad lambad pikka aega ka sellisel karjamaal elada, kust veised just äsja ära on läinud. Lamba-aruheina teised koduloomad peale lammaste eriti ei taha, kuigi taim on hea söödaväärtusega. Lammastega on see aruheinaliik veel teisti seotud. Nimelt karjatatakse viljakatel maadel enamasti suuremaid loomi, lambad on aga ikkagi mägede ja kehva maa asunikud. Just sellisel kehval toitainetevaesel pinnasel lamba-aruhein kasvabki. Ta on sageli päris liivikute asukas. Otsesele kõrvetavale päikesele eelistab ta siiski väikest puude või põõsaste varju. Eestis lamba-aruheina põldudel ei kasvatata, küll tehakse seda aga mitmel pool Ameerikas ja Austraalias. Seal on nimelt selliseid suuri maa-alasid, kus teised kõrrelised ei kasva, lamba-aruhein saab aga suurepäraselt hakkama. Mõningal määral on lamba-aruheinast isegi inimesel kasu. Seda küll mitte lehtedest, vaid juurestikust
1.1.2. Nõmmemetsad Sambliku kasvukohatüüp - nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad hõredad puhtmännikud. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud, puhmasrindes kanarbik, pohl. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Metsa looduslik uuenemine on puudulik, raiestikud uuenevad väga vaevaliselt. Kanarbiku kasvukohatüüp – toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes sambliku kkt on muld tugevamini leetunud. Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku. 1.1.3. Palumetsad Pohla kasvukohatüüp - esineb reljeefi kõrgematel osadel. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik või huumuslik leedemuld või sekundaarne leedemuld. Kõdukiht enamasti
talihaljaste lehtedega 310cm Sobib pika õitseaja tõttu iluaedadesse, kõrgune poolkääbuspõõsas. kiviktaimlatesse. Aretatud mitmeid sorte. Varte eluiga on kuni 10 a. Kasutatakse meditsiinis, parfümeerias. Vastakuti asetsevad paksud lihtlehed. Õitseb juuniseptember. Roosakaslillad õied koondunud õisikutesse. Putuktolmeja. Vili pählike, valmib alates augustist. Paljuneb seemnetega. Kasvab liivasel toitainetevaesel pinnasel, põuakindel. Valguslembene. Harilik kellukas (Campanula patula) Sugukond: kellukalised (Campanulaceae) Kaheaastane ühekojaline 3060cm kõrgune rohttaim. Esinevad nii juurmised kui varrelehed. Õitseb juuniaugust. Mõlemasugulised kaheli õiekattega pikaraolised lillkassininsed õied. Putuktolmeja. Kupras valmivad seemned juulis või augustis. Click to edit Master text styles Paljuneb ainult seemnetega
Lopsakas taimestik, kasvab mets, rohttaimestik. Rohurindes angervaks, ubaleht; puurindes sookask, kuusk. Puhmarinne puudub.MS jagatakse loduks ja tarnamadalsooks. Tasane mikroreljeef. Siirdesoo: soo teine arenguetapp, toitub põhjaveest ja sademetest. Esineb nii ms kui r taimi. Sookask, mänd,kadakas, paju, soovõhk, villpea, jänesvill. Iseloomulik puhmarinne. Kestab lühikest aega. Mikroreljeef on mätlik,iseloomulik põõsa ja rohurinne. Mulla viljakus väheneb. Raba e kõrgsoo: toitainetevaesel pinnasel niiskuslembesed taimed. Rabadeliigitus puude järgi: rabamännikud, puisrabad, lagerabad.rabataimestik liigivaene ja niiskuslembesed- Sookail, sinikas, kanarbik, kukemari, jõhvikas, pohl, küüvits, tupp-villpea, rabamurakas, palusammal jne. Rabamuld mineraalainete vaene, pH alla 3. Rabavesi sademetest, pruun ja mage, orgainete rikas, kõrge happesus. SOODE KASUTAMINE JA KAITSE. Soode kasutamine põllumajandusmaana, kuivendatakse drenaaziga, kasvatatakse mitmeaastaseid taimi
Sood meelitavad ligi matjakaid, kus korjatakse marju. 31. Metsatüübid, sobivus rekreatsiooniks – Soometsad- kasvavad turbal, valdavad männikud, esindatud on ka kuusk, kask ja lepp, alustaimestikuks mitmed sootaimed: samblad, tarnad, kanarbik. Rekreatiivne tegevus küllaltki varieeruv Loometsad- kasvavad 30 cm paksuse mullakihiga paepinnasel, domineerib mänd, esineb kuusk ja kask, tallamiskindlad ja küllaltki rekreatiivsed. Nõmmemetsad- kasvavad toitainetevaesel liivamuldadel, valdav puu mänd, tallamisõrnad kooslused Palumetsad- kuivadel toitainetevaestel muldadel, valdav puu on mänd, kõige atraktiivsem metsatüüp eestlase jaoks Laanemetsad- viljakatel muldadel, valitsev puu kuusk, hämarad ja sünged, tallamiskindlad Salumetsad- kõige viljakamad mullad, laialehelised lehtpuud, tallamiskindlad, ent lopsaka taimestikuga ja st rasketi läbitavad
Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik). Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis. Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad männikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad ja samblikud. Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel,
poolustel pool aastat: põhjapoolusel 23. Sept. – 21- märts ja lõunapoolusel 21. märts kuni 23. sept. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 54) Tundra- polaaralade , peamiselt lähisarktilise kliimavöötme maastikutüüp, mida iseloomustab pikk ja külm , õhukese lumikattega talv, polaarpäev ja -öö , sademete vähesus, suur õhuniiskus, lühike vegetatsiooniperiood , lõunapiiriks 10 kraadi C isotermi ; õhukesel ja toitainetevaesel mullal kasvavad taimed, kääbuspõõsad e. puhmad, rohtsed püsikud. Paremad kasvukohad on orgudes , seetõttu kasvavad taimed laiguti ; loomadest põhjapõder, lemmingud, polaarrebane, tundra- ja rabapüü jpt. Paikneb Põhja- Jäämere rannikualadel, Alaska poolsaarel, Gröönimaa lõunaosas. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 67) Aastaajad polaaraladel Aasta vältel teeb Maa tiiru ümber Päikese. Kui põhjapoolkera on
hõredad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Tootlikkus on madal IV-Va bon. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik), puhmasrindes kanarbik, pohl, leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Metsa looduslik uuenemine on puudulik, raiestikud uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode- Eestis. Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal,
Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikkas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud, alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt.
Kastikuloo (kl) – samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui eelmisel tüübil: 10-30 cm. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis Nõmmemetsad Sambliku kasvukohatüüp (sm) – on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum, asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügavamal ja muld kuiv, muld on happeline. Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad), esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp. Nõmmemetsad möödutavad kõigist Eesti metsadest 3%. Palumetsad Pohla (ph) – esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad, põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke,
taime kõrgus on kuni 90 cm. Õied asetsevad vartel üksikult • Kasvab hästi avatud päikesepaistelis tes kohtades hea drenaaþiga muldadel AGASTACHE FOENICULUM - ANIISI- HIIDIISOP • lõhnavate hallikasroheliste elliptiliste kuni munajate (meenutavad nõgese lehti) vastakuti asetsevate lehtede ja lõvilõuaõisi meenutavate õitega, mis on koondunud tipmistesse tähkjatesse õisikutesse ja õitsevad kesksuvest sügiseni. Kasvab hästi toitainetevaesel ja hea drenaaþiga mullal. Eelistab valgusküllast ja sooja kasvukohta AQUILEGIA X CULTORUM - AED-KUREKELL • kolmesõrmised lehed. Õitel on 5 värvilist tupplehte ja sama palju kannustega kroonlehti. Kurekellad vajavad kergemat, huumusrikast mulda, paljud aedsordid ka soojemat kasvukohta. Taluvad hästi poolvarju. Kurekell on talvekindel LIATRIS SPICATA - TÄHKJAS LIATRIS • varred kuni 50 cm kõrgused, tugevalt lehistunud.
Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus. Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veereziimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud, alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika,
Euroopa osas kulgeb lõunapiir 37. põhjalaiusekraadil (Karpaadid, Lõuna-Prantsusmaa, Põhja- Itaalia. Kasvab ka Briti saartel, kuid puudub Taanis. Pideva areaali kõrval esineb ka rida väiksemaid osaareaale. Kasvab ka Püreneedes, Sveitsi Alpides. Mullaviljakuse ja niiskuse suhtes vähenõudlik. Väga valgusenõudlik. Juurestik on plastiline, võib moodustuda tugev sammasjuur (sügavatel, värsketel liivmuldadel) või pinnalähedane juurestik (toitainetevaesel pinnasel, mägedes etc.). Kasvab sageli puhtpuistuna, ja on kiirekasvuline. Puit väga heade tehniliste omadustega. Kuiva lülipuidu värvus on helepunakaspruun, maltspuit on valkjas kuni kollakas. Seistes puidu värv tumeneb. Aastarõngad on ebakorrapärased ja hästi nähtavad. Pehme ja kerge hariliku männi puit on keskmiselt vastupidav kriimustustele, kuid vähese vastupidavusega löökkoormusele. Dekoratiivne pargipuu just liivastel muldadel. Eraldab ka fütontsiide, mis
Chamaedrys tuleneb kreekakeelstest sõnadest chamai maapinnal, madal, drys tamm; niisiis kääbustamm (nähtavasti lehe kuju järgi). Eestikeelne nimi pärineb J. Kunderilt, sest taime kasutati mailaste e. maaliste ("maa-aluste vaimude teki- tatud" vistrike) vastu, mis tulevad maa peal lamamisest. Sugukond mailaselised. Kasvukoht: peamiselt kuivemad niidud, palu-, loo- ja laanemetsades. Mulla- viljakuse suhtes vähenõudlik, esineb nii toitainetevaesel kui ka rikkal pinnasel. Külmamailane on mitmeaastane rohttaim, juurestik pindmine, mükoriisaga. Varred 6-45 cm kõrged, kahe karvareaga; lehed vastakuti, tumerohelised, root-suta, saagja sevaga. Õied on kobarates, mis saavad alguse lehtede kaenlaist; kroon sinine, tumedajooneline. Kroonlehtedest kolm on laiad neerjad ning üks alumine kitsam, munajaspiklik. 2 valget tolmukat ulatuvad kroonist välja. Kõigi mailaste õitel on sarnane iseloomulik õieehitus
Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud (Laasi 1987). 2.2. Hooldus
Iseloomustus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki
laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- kseromesofiilse alustaimestikuga metsad. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis. härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) tegemist Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Sagedamini esinevad männikud, harvem toitainetevaesel liivadel asuva kuiva Jänesekapsa mustika alltüübis on muld kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. hõredad, nende kasv oleneb peamiselt tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont huumushorisondi tüsedusest ja aluspae leetunud leedemullad)
Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik). Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis. Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad männikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad ja samblikud.
nõmmtarna (Carex ericetorum) jt. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestikud uuenevad väga raskesti, pärssivaks on mulla kuivus ja ohter samblike esinemine, raiestikel suureneb ka kanarbiku ohtrus. Kultiveerida Mä istutuse teel, kuni 8000 tk ha-le. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis, samuti Kagu-Eestis ja Peipsi järve ümbruses, kokku 1,3% riigimetsadest ja 0,1 % kogu metsamaast. . Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) Tegemist on tasastel või nõrgalt lainja reljeefiga toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmise kasvukohatüübiga, on siin tegemist tavaliselt keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemuldadega (LII kuni LIII) või mõõdukalt kuni tüsedalt leetunud gleistunud (LIIg kuni LIIIg) leedemuldadega, samuti liivadega . Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline (pHKCL 2,5 kuni 4,0). Toorhuumuse horisont kuni 10 cm tüse, leethorisont 10 kuni 50 cm tüse. Sisseuhtehorisont (B) on selgesti eristatav
lagle ja hallhani). Bioloogilise mitmekesisuse kujunemisel on rannaniitudel olulised loomade eelistatud kogunemiskohtadesse tekkinud veesilmad, kus taimestik on ära tallatud ja mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele. Poollooduslikud kooslused- Rannaniidud, lood, sinihelmikakooslused ja puiskarjamaad. Sinihelmikaniidud kujunevad märjal, toitainetevaesel mullal. Eestis olemasolevad sinihelmikakooslused asuvad valdavalt tugevalt kuivendatud aladel ja on seetõttu suhteliselt väikese geobotaanilise väärtusega. Haruldasematest liikidest võib neil niitudel kohata mitmeid käpalisi (Ophrys insectifera, Gymnadenia conopsea). Puiskarjamaad on regulaarselt karjatatavad hõreda puistuga alad, mis struktuurilt sarnanevad puisniitudele, kuid on väiksema liigirikkusega tänu loomade valikulisele rohttaimede söömisele ja tallamisele
annaabi.ee 
