Aristoteles Nikomachose eetika
Õiglus on siin kasutusel nii laiemas kui kitsamas mõistes. Laiemas mõistes saab vaadelda
inimestevahelisi suhteid üldiselt, kitsamas mõistes tuleb mängu kahjukannatamine ning
kasusaamine.
Seadusetele alluvad ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja
võrdsusest mitte hoolivat ebaõiglaseks. Seega kõik seaduslik on õiglane ja vastupidi.
Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub
toimiviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus kasu
iseendale. Võrdne oleks õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes
asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas.
Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka
võrdselt asju. Kõik see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele.