uusi töösuundi. Aastast 1996 otsustati loobuda seniste murde- jm keelekogumise võistluste korraldamisest, kuna nende tulemused olid jäänud väga nigelaks. Selleks ajaks oli täiesti ilmne, et üks pikk eesti murdeuurimise etapp on lõppenud. 2001. a taastati keelekogumisvõistlused uute eesmärkidega, mitte enam ajaloolise murdekeele talletamiseks. Novembris 2001 toimus ESi õppepäev ,,Keelekoguja kool", kus anti nõu ka nüüdismurrete kogujatele. ESi toimetistena ilmusid vaadeldaval perioodil Gustav Vilbaste ,,Eesti taimenimetused" (1993), Hella Keema ,,Tartumaa saja-aastaste jutud" (1995) 2 Järgnev ülevaade ESi murdetegevusest põhineb Emakeele Seltsi aastaraamatutes 35 47 ilmunud aastaülevaadetel, mille on kirjutanud ESi teadussekretärid Mart Meri (1992 1996), Tõnu Tender (19972000) ja Asta Õim (2001). 202 ja ,,Võru keel" (1997), Theodor Saare ,,Kihnu raamat" (1998). Praegu on
Faehlmanni kunstmuistendid – panid aluse rahvusmütoloogiale, Vanemuine ja Ilmarine, Endla järv. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) ja “Kalevipoeg” Virumaalt. Tema vanemad olid mõisateenijad. Asus TÜs õppima arstiteadust, töötas arstina Võrus 44 aastat. Kuni oma surmani 1882. Kui Faehlmann oli aktiivne, ürituste algataja, siis Kreutzwald oli eelkõige kirjamees, aktiivselt rahvuslikku liikumist ise ei edendanud. Kalevipoeg ilmus algselt vihikute kaupa, ilmus ka ÕESi toimetistena, ilmus paralleelväljaandes eesti keeles ja saksakeelse tõlkega 1857-1861. 1862 ilmus eestikeelne rahvaväljaanne Kuopios, et vältida kohalikku tsensorit. Romantismiaja vormis, regivärsina. Pani aluse eestlaste uuele müütilisele minevikutunnetusele. Kalevipoja võitlused raudmeestega, sortsidega. Ilmudes ei nimetatud seda eeposeks, see nimetus on tulnud hiljem. Kaasajal nimetati seda ennemuistseks eesti jutuks. Üsna
annaabi.ee 
