oma kirjanikuteed. 1916. aastal kutsuti kirjanik sõjaväkke, kus tema peamisteks ülesanneteks oli kaevikute korrashoid, punkrite ehitamine ning okastraattõkete rajamine. Samal aastal sai kirjanik rindel ka haavata (kokku viiest kohast) ning ta saadeti haiglasse. Kuigi haavad paranesid jõudsasti, otsustas Remarque, et sõda pole tema jaoks ning kasutas ära igat võimalust, et rindele naasmine võimalikult pikaks ajaks edasi lükata. Kõigeealt toimetatigi kirjanik Tournout’ hospitali ning sealt edasi Saksamaale, kus ta veetis ülejäänud sõjaaja St. Vincenzi haiglas Duisburgis. 1917 aastal suri Remarque’i ema pärast pikaajalist võitlust vähiga ning pool aastat hiljem ka kirjaniku ebajumal. Mees, kellega loodi „Traumbude“. Kirjanik lülitus tsiviilellu 1919. aastal ning jätkas õpinguid õpetajate seminaris, mille samal aastal ka lõpetas. Õpetajana kirjanik tööle ei jäänud ning suundus 1922. aastal
Ta oli olnud koos ME-ga, kuid põgenes ja läks ise hullumajja. 5 XIV RI oli oma kabinetis, kuhu tuli ka V. Seejärel sai RI aru, et tegemist pole V-ga, vaid hoopis W abilisega. Hirmunud RI põgenes ja sõitis Leningradi. XV B toimetati samuti närvikliinikusse. Ta oli rääkinud, et korteris 50 on saatan. Tema väidet mindi kontrollima ja eest leiti tühjus ning puutumata pitserid. Sellepeale toimetatigi B ravile. XVI Kolgata mäel hakati korraldama hukkamist. J ja veel kaks kurjategijat jäeti ristidele surema. L tahtis J surma kergendada ja ta noaga tappa, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks jäi ta ootama, kuna J lõpuks sureb. Ristil olevale J-le pakuti juua, kuid ta keeldus. Seejärel hukkas timukas kõik kolm surmamõistetut. Pärast hukkamist läks L ristide juurde ja võttis hukatud ristidelt maha. J keha viis ta minema. XVII Teatris oli suur segadus, kuna kogu juhtkond oli kadunud
Ta oli olnud koos ME-ga, kuid põgenes ja läks ise hullumajja. 5 XIV RI oli oma kabinetis, kuhu tuli ka V. Seejärel sai RI aru, et tegemist pole V-ga, vaid hoopis W abilisega. Hirmunud RI põgenes ja sõitis Leningradi. XV B toimetati samuti närvikliinikusse. Ta oli rääkinud, et korteris 50 on saatan. Tema väidet mindi kontrollima ja eest leiti tühjus ning puutumata pitserid. Sellepeale toimetatigi B ravile. XVI Kolgata mäel hakati korraldama hukkamist. J ja veel kaks kurjategijat jäeti ristidele surema. L tahtis J surma kergendada ja ta noaga tappa, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks jäi ta ootama, kuna J lõpuks sureb. Ristil olevale J-le pakuti juua, kuid ta keeldus. Seejärel hukkas timukas kõik kolm surmamõistetut. Pärast hukkamist läks L ristide juurde ja võttis hukatud ristidelt maha. J keha viis ta minema. XVII Teatris oli suur segadus, kuna kogu juhtkond oli kadunud
1916. aastal kutsuti kirjanik sõjaväkke, kus tema peamisteks ülesanneteks oli kaevikute korrashoid, punkrite ehitamine ning okastraattõkete rajamine. Samal aastal sai kirjanik rindel ka haavata (kokku viiest kohast) ning ta saadeti haiglasse. Kuigi haavad paranesid jõudsasti, otsustas Remarque, et sõda pole tema jaoks ning kasutas ära igat võimalust, et rindele naasmine võimalikult pikaks ajaks edasi lükata. Kõigeealt toimetatigi kirjanik Tournout’ hospitali ning sealt edasi Saksamaale, kus ta veetis ülejäänud sõjaaja St. Vincenzi haiglas Duisburgis. 1917 aastal suri Remarque’i ema pärast pikaajalist võitlust vähiga ning pool aastat hiljem ka kirjaniku ebajumal. Mees, kellega loodi „Traumbude“. Kirjanik lülitus tsiviilellu 1919. aastal ning jätkas õpinguid õpetajate seminaris, mille samal aastal ka lõpetas
Järgmisel aastal ilmus komisjonide töö tulemusena brosüür "Nõuandeid ilmalike kombetalituste kohta", mida jagati tasuta. Komisjonide moodustamist põhjendati asjaoluga, et hoolimata aktiivsele kommunistlikule kasvatustööle ei olnud suudetud välja juurida kiriku mõju. Aegapidi hakkas kaduma traditsioon, mille järgi kõigepealt toimus registreerimine, seejärel laulatus ja pulmapidu. Laulatus jäi sageli ainult perekeskseks sündmuseks ja vahel seda toimetatigi kodus ja mitte avalikult kirikus. Ettevaatuse mõttes ei kandnud mõned kirikuõpetajad laulatusi ka kirikuraamatusse. Üheks põhjuseks olid kindlasti poliitiline surve 20 ja kardetavad repressioonid. Laulatuste arvu kahanemise teiseks põhjuseks oli see, et noored ise ei pidanud laulatust enam otseselt vajalikuks-see tundus vanamoodne. Komsomolipulmad
et peatoimetaja A. Tvardovski lasti ametist lahti, kuna polnud võimumeestele meeltmööda. A. Adzubei, Hrustsovi väimees, läks Izvestijasse tööle 1959 ning tema ajal kujunes sellest väga hea ajaleht, kuna äiapapa tõttu oli tema vabadus suurem. Ta oli suht tore mees ning Izvestija avaldas palju materjale, mis teevad igale väljaandele au. Kui Hrustsov pensionile saadeti, lasti lahti ka Adzubei ning teda taheti saata Tambovi oblastilehe peatoimetaja asetäitjaks! Teisitimõtlejatega toimetatigi niiviisi. Selliseid näiteid on veel, Eestini välja.
annaabi.ee 
