Head lapsed kasvavad vitsata?
minuealist last- mängukaaslased olid mul alati olemas. Siiamaani on tore meenutada ja
naerda, et mida kõike me korda oleme saatnud. Nädalavahetuseti olin väga tihti ka vanaema
juures. Ta viis mind igale poole ja ostsis head-paremat, õigupoolest lausa hellitas mu ära- seda
muidugi mitte tänapäeva mõistes. Suviti olin tihti maal . Võin öelda, et minu lapsepõlv on
lausa kadestamist väärt.
Tihtipeale näen enda ümber vanemaid, kes on enda lastega lausa hädas- näiteks
toidupoodideski saavad lapsed ise otsustada, mida vanemad ostma peavad. Isegi lasteaialastel
on nutitelefonid- milleks? Minu sugulased ostsid enda lapsele jõuludeks Ipadi. Kõige kurvem
on veel see, et lapsed ei oska selliseid kalleid kingitusi hinnatagi. Mina olin üliõnnelik- ja
tänulik, kui sain endale jõuludeks kauaoodatud pulma barbie. Ära tüdinesin sellest alles siis,
kui ka nukkudest välja kasvasin.
Tekib küsimus, et mis saab tänapäeva noorte lapsepõlvest? Meenutada on neil siis