(fakultatiivne parasitism),suvisel ajal on niisketes rabades palju sääski, kes üritavad igal võimalusel imeda rabas elutsevate loomade (nt. põtrade) verd, põder saab sellest suhtest kahju (8.). Kisklus Huulhein on ainuke Eestis leiduv taim, kes toitub ka väiksematest putukatest. Kärbsed, keda leidub rabades palju on huulheinale sobivaks toiduks. Hunt ja jänes Jänes on hundile tavaline saakloom, nii hunt, kui ka jänes külastavad toiduotsingutel rabasi. Karihiired on rabades laialt levinud, kuhu sattub toiduotsinguil ka rebane, kellele sobivaks toiduks nad on. Rabajärvedes leidub nii hauge kui ka ahvenaid, Suurematele haugidele on väiksed ahvenad tavaline toit. Samas konkureerivad haug ja ahven toidu ja elupaikade pärast. Rästik ja rabakonn on tavalised raba elanikud, rabakonnad on rästikute tavaliseks toiduks. konkurents Warnstrofi turbasammal ja kitsaleheline turbasammal on kaks paljudest
Välimus •Parmud on keskmise suurusega või suured (6–26mm) •Väliselt meenutavad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid •Iseloomulikuks küljeks on eredavärvilised liitsilmad •Läbipaistvad või hallikad tiivad Eluviis • Tegutsevad vaid päeval, öösel poevad peitu • Aktiivsed maikuu lõpust septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel • Hea lennuvõime, võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid • Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil Eluviis • Meelispaigaks sood ja rabad • Putukamaailmas pikaealisted, elutsükkel sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, 1-2 aastat,maksimaalselt 3 • Kõigusoojased, mis paneb nad kuumaga tegutsema. • Erinevalt inimesest, talub putukas kuuma väga hästi. • Paslik temperatuur 20’- 30’C • 35’C rahustab maha, 40’C on neilegi liiast
Sahara kõrbes elav jooksiksipelgas (Cataglyphis bicolor) (Hymenoptera:Formicidae) säilitab bioloogilise aktiivsuse ligikaudu kuni 55 °C juures Kui teised kõrbesipelgad poevad temperatuuril 3545 °C juba maa alla, siis rekordiomanik muutub just siis aktiivseks ning suundub toiduotsingule Kõrbes elamiseks on sellel liigil oma kohastumused. Suur liikumise kiirus jahutab keha, pikad jalad tõstavad ta maapinnast kõrgemale, kus temperatuur on 67 °C võrra madalam Toiduotsingutel teevad nad vahepeatusi, ronides maapinnast kõrgemale kuivanud taimekõrtele ning jahutades end seal tuule käes Kõige külmataluvam putukas Kõige madalamat temperatuuri taluvad Aafrika surusääse Polypedilum vanderplanki (Diptera: Chironomidae) vastsed, kes jäävad ellu ning suudavad edasi areneda pärast läbikülmumist vedelas heeliumis temperatuuril 270 °C See on mõnevõrra imelik, sest sellist kohastumust ei vaja ju LääneAafrikas elav liik
Metskits on Eestis väga tavaline. Ta on taimetoitlane, suvel eriti rohttaimi. Talvel on ta toiduks samblad, samblikud või männi-/kuuseokkad. Metskitse peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja rebased. Juunis-juulis on jahimeestel metskitsi tabada, sest nood kaotavad oma tavalise ettevaatuse kitsi jälitades. Tiinus kestab 9 kuud, peale mida sünnib metskitsel 1-2 (harva 3) poega. Talled lamavad oma sünnipaigas nädal aega ja seejärel järgnevad emale toiduotsingutel. Kasutatud kirjandus : http://et.wikipedia.org/wiki/Metskits http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0006/metskits.html http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/metskits2.htm
Karjatatavate lagedate rannaniitude linnustikus on domineerivateks liikideks kurvitsalised. Hanelisi ja värvulisi leidub rohkem tugevalt liigendatud, kulustunud või roostunud/võsastunud rannaniitudel. kuna kaasajal on klassikalisi lagedaid rannaniite säilinud väga vähe, mistõttu on paljud rannaniitudele tüüpilised kurvitsalised muutunud niivõrd haruldasteks, et nad on kaitse alla võetud. Spetsiifilist imetajafaunat rannaniitudel välja kujunenud ei ole. Toiduotsingutel võib siin kohata põtra, metskitse, halljänest, rebast, minki. Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele, mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana. Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline ranna-alade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale pilliroog. Rannaniitude kinnikasvamise
orgaaniliste ühendite redutseerunud süsinikuks ja tagasi. Biosfääriks nimetatakse Maa osa, mida asustavad organismid. On kõikide ökosüsteemide summa. Biosfääris toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine. Biosfäär hõlmab atmosfääri alumist osa (kuni 25 km kõrguseni, osoonikihini; Päikese ultraviolettkiirgus ei lase organismidel atmosfääris kõrgemale levida; õhkkeskkonda kasutatakse ainult liikumisel või toiduotsingutel), kogu hüdrosfääri (kuni 11 km sügavuseni; organismid elavad veekogudes eri sügavustes ja erineva soolsusega keskkonnas vastavalt oma nõudlusele ja kohandumusele) ning litosfääri (maakoore pindmine kiht kuni 3 km; mida sügavam, seda vähem organisme). Biosfääri iseloomustab organismide kogumass ehk biomass (2,4*10 12 tonni). Kuigi elusaine moodustab biosfääri kõige väiksema osa, tingib ta kõige rohkem muutusi biosfääris tervikuna
Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006) Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes
Rannaniidud on oluline elupaik paljudele ohustatud ja kaitsealustele liikidele. sellest biotoobist olenevad pesitsusajal suurel määral või täielikult niidurüdi, tutkas ja veetallaja, vähem naaskelnokk, kivirullija, väiketiir, soopart, sooräts ja randkiur. Valdavalt või ainult rannaniitudega on rändeajal seotud väike-laukhani ja valgepõsk-lagle (Kukk, 2004). Rannaniitude roomajate fauna kohta on informatsooni vähe. Ajuti toiduotsingutel võib leiduda nastikut. Niitude servaaladel võib kohata arusisalikku. Rannaniitude kraavides ja lompides koeb harilik kärnkonn, kohati rohukonn ja rabakonn. Rannaniitude veekogudes elavad tähnikvesilikud (Kukk, 2004). Rannaniitude imetajate kohta on vähe teada. Suurulukeid kohtab küllaltki harva ja juhuslikult. Suurematest ulukitest võib rannaniite püsivamalt asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks
Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida Kõrbesipelgatel on kõrbes elamiseks oma kohastumused. Suur liikumise kiirus jahutab keha, pikad jalad tõstavad ta maapinnast kõrgemale, kus temperatuur on 67 °C võrra madalam. Toiduotsingutel teevad nad vahepeatusi, ronides maapinnast kõrgemale kuivanud taimekõrtele ning jahutades end seal tuule käes. Ultraviolettkiirgus Suures koguses on ultraviolettkiirgus kahjulik kõigile organismidele- rakkude sisemusse tungides põhjustab see DNA mutatsioone ning denatureerib valke. Seetõttu puuduvad enamikel taimedel kõrbetes lehed, nende asemel on okkad, kuna viimased säilitavad enese sees vett paremini
muundumine orgaaniliste ühendite redutseerunud süsinikuks ja tagasi. *Lämmastikuringe *Veeringe *Biosfääriks nimetatakse Maa osa, mida asustavad organismid. On kõikide ökosüsteemide summa. Biosfääris toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine. Biosfäär hõlmab atmosfääri alumist osa (kuni 25 km kõrguseni, osoonikihini; Päikese ultraviolettkiirgus ei lase organismidel atmosfääris kõrgemale levida; õhkkeskkonda kasutatakse ainult liikumisel või toiduotsingutel), kogu hüdrosfääri (kuni 11 km sügavuseni; organismid elavad veekogudes eri sügavustes ja erineva soolsusega keskkonnas vastavalt oma nõudlusele ja kohandumusele) ning litosfääri (maakoore pindmine kiht kuni 3 km; mida sügavam, seda vähem organisme). *Biosfääri iseloomustab organismide kogumass ehk biomass (2,4*1012 tonni). Kuigi elusaine moodustab biosfääri kõige väiksema osa, tingib ta kõige rohkem muutusi biosfääris tervikuna.
rohekoridorid), mis kujutavad endast looduslike elupaikadega maariba, aitavad liikidelt liikuda ühelt kaitstavalt alalt teisele. Plussid: soodustavad geneetilise mitmekesisuse säilimist ja sobivate elupaikade asustamist. Koridorid võivad muuta üksteisest isoleeritud kaitsealadel paiknevad populatsioonid omavahel seotud metapopulatsiooniks ja nõnda suurendada liigi pikaajalise säilimise tõenäosust. Koridorid võimaldavad rännata toiduotsingutel. Miinused: koridorid võivad soodustada invasiivsete võõrliikide ja haiguste levikut. Koridorides liikuvad loomad võivad kergemini sattuda kiskjate ja küttide ohvriks. Kahtluse alla on seatud koridoride rajamiseks tehtavate kulutuste otstarbekus vahel on elurikkuse kaitse tõhustamiseks vaja hoopis lisakaitseala, mitte kaitsealade sidusust. Ökoloogiline taastamine Mõisted: Ökoloogiline taastamine - ökosüsteemi terviklikkuse, koosluse struktuuri ja
rohekoridorid), mis kujutavad endast looduslike elupaikadega maariba, aitavad liikidelt liikuda ühelt kaitstavalt alalt teisele. Plussid: soodustavad geneetilise mitmekesisuse säilimist ja sobivate elupaikade asustamist. Koridorid võivad muuta üksteisest isoleeritud kaitsealadel paiknevad populatsioonid omavahel seotud metapopulatsiooniks ja nõnda suurendada liigi pikaajalise säilimise tõenöosust. Koridorid võimaldavad rännata toiduotsingutel. Miinused: koridorid võivad soodustada invasiivsete võõrliikide ja haiguste levikut. Koridorides liikuvad loomad võivad kergemini sattuda kiskjate ja küttide phvriks. Kahtluse alla on seatud koridoride rajamiseks tehtavate kulutuste otstarbekus vahel on elurikkuse kaitse tõhustamiseks vaja hoopis lisakaitseala, mitte kaitsealade sidusust. 4) Metsakaitsealade võrgustik: millised olid eesmärgid selle moodustamisel? millistest komponentidest koosneb? Võrgustiku eesmärgid: 1
13 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed) Rannaniitude oluline iseärasus selgroogsete loomade jaoks on peale avatuse ka elupaigaline mitmekesisus. Siiski pole pärandkooslused enamikele liikidele püsivaks elupaigaks, vaid nad satuvad sinna enamasti toiduotsinguil. 14 Roomajad Rannaniitude roomajate fauna kohta on andmeid vähe. Ilmselt vaid ajuti toiduotsingutel elab neil nastikut ja servaaladel ka arusisalikku. Nastik (Natrix natrix) Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.
annaabi.ee 
