hiljaaegu . Talurahva põhiliseks magustoiduks olid metsamarjad mida söödi niisama , hiljem hakati lisama ka mett. Suuremate pidude puhul valmistati ka õllesuppi ja leivapudi millele sajandivahetusel lisandusid marjapudrud ja magusad supid. Esimesed kokaraamatud ilmusid 18 sajandi lõpul tõlgituna saksa ja rootsi keelest. Sealsed magustoidud olid aga liialt keerulised ja tihti polnud ka toorained kättesaadavad. Koos majandusliku arenguga edenes ka toidumajandus, hakati huvilistele korraldama kokanduskursuseid ja ilmusid uued kokaraamatud kus retseptid olid lihtsamatest toorainetest ja mitte nii keerulised valmistada . Tasapidi hakkas magustoit populaarsust koguma ja praeguseks on tal suur osa nii eestlase toidulauast kui ka peenest a la carte menüüst. Natuke lisaks veel huvitavaid fakte magustoiduks kasutatavate ainete nagu suhkru ja sokolaadi ajaloost. Nagu eespool mainitud oli vanimaks tooteks, mida toidu magustamisel kasutati mesi.
Sajandi II poolel hakati rohkem kasutama seljatugedega toole, riidekappe (külatisleri poolt valmistatud), kummutid, püstjalgadega lauad, seinariiulid. Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell valdavalt seinakell esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks. TOIDUMAJANDUS Toiduained olid valdavalt enda kasvatatud. Leib oli endiselt tähtsaim toiduaine. Leib muutus puhtamaks rukkileivaks. Odrajahu. Sepikut tehti odrajahust. Pidulikumad toidud olid kõikvõimalikud vorstid. Lihasöömine oli ka suhteliselt harv. Toitumine erines kohati ka aastaajast: sügisel ja talvel söödi paremini kui kevadel ja suvel. Kuni 19. saj söödi 2x päevas: hommikul ja õhtul. 19. saj jooksul hakati sööma 3x päevas: olulisim toidukord oli õhtul
annaabi.ee 
