Eelpool nimetatud kaupade säilitusaeg on lühike ning selleks, et need jõuaksid kiiresti ning kvaliteetselt tootjatelt tarbijateni, on jätkuvalt suur väljakutse. Kuidas säilitada toiduainete värskus nende transportimisel, selle peale on inimesed mõtelnud ammu. Rodrigue ja Notteboom andmetel kasutasid Briti kalurid juba 1797. a looduslikku jääd oma püütud kalade sälitamiseks. Seoses linnastumisega tekkis suurenes nõudlus varustada linnaelanike värske toidukraamiga ning 1800-ndate lõpus hakati nn külmsäilitamist kasutama ka piimatoodete puhul. Kui 1870ndate lõpus ja varajastel 1880ndatel ei suudetud Euroopas toota nii palju liha, kui oli vajadus, siis vedas Prantsusmaa külmutatud liha ja lambaliha rümpasid Lõuna-Ameerikast ning Suurbritannia importis külmutatud veiseliha Austraaliast, sealiha ja muud liha Uus- Meremaalt [1]. Aja jooksul suurenesid veetava kauba kogused ja vahemaad ning 1867. aastal ehitati
Kadripäeval lõppesid tüdrukute tööaasta ja naiste sügistööd. Keelatud oli igasugune villane töö ketramine, kudumine, nõelumine et mitte kahjustada lambaid. Lammaste pügamine see-eest oli aga soovitatav. Peamine oli kadripäeva eelõhtul sandiks käimine. Kadrisantideks olid vallalised külanoored, algselt tüdrukud, hiljem ka noormehed. Sageli olid nad vastassugupoole rõivas ning rõivad olid puhtad ja valgest riidest. Kadrisid kostitati toidukraamiga. Sarnaselt mardipäevale on ka kadripäeva tuntuim mäng ,,Laske sisse kadrisandid", mille saatel kadrid end tuppa laulda üritasid. Kadrid laulsid rohkem kui mardid. Kui sandid tuppa lasti, tuli laulda perenaisele ,,Tere õhtust perenaine, minu kõht on ette vaena, palun natukene leiba, ega see pole võlga". Enne lahkumist tuli kodu õnnistada laulusõnadega ,,Kadri toob lauta lambaõnne, keset lauta kitseõnne, kadri toob põllule põrsaõnne".
Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999: 521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid olla kodus küpsetatud pirukad, kringel, kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine. Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised,
annaabi.ee 
