KAROLIINA SOONBERG, MARILIIS VIPP DIABEET JA TOITUMINE Referaat Juhendaja: Piret Simm, MSc, lektor Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2013 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS Diabeet ehk suhkruhaigus on haigus, mille puhul on tegemist häiretega süsivesikute omastamisel. Toitumine on suhkrutõve ravi aluseks. Eesmärk on normaalse veresuhkru sisalduse saavutamine kindla, päevast päeva mittemuuutuvale toiduhulgale sobiva insuliini või tablettide doosi valimisega. Toitumise tähendus diabeediravis on aastatega muutunud. Ravi areng on andnud võimaluse suhtuda söömisesse endiselt loomulikumalt ja vabamalt. Tänapäevane suhkruhaige dieet ei erine enam oluliselt muule elanikkonnale antud toitumissoovitustest (Joassoone ja Täht 2003). I tüüpi diabeetikud vajavad diagnoosimise hetkest alates ravi süstitava insuliiniga. Ravireziim
Põhjus: esimene toitumisviis võimaldab leida piisavalt toitu lühikeste efektiivsete retkede abil toidurikkaisse kohtadesse, teine aga sunniks viibima alal kaua, eksponeerides end kiskjaile 13. Rühmavaliku teooria, selle kriitika, tänapäevane seisukoht. Loomade käitumine on kõige paremini mõistetav, kui eeldada, et isend toimib liigi või loomarühma huvides, kuhu ta kuulub loomad hoidvat populatsiooni suurust sellisel tasemel, mis vastab saadaolevale toiduhulgale. looduslik valik toimib mitte niivõrd isendeile, vaid eelkõige loomarühmadele (nt. liikidele), need rühmad, mille liikmed ohverdavad oma egoistlikud huvid rühma kui terviku huvides, on suhteliselt edukamad Teised aga (G. Williams, D. Lack jt.) kritiseerisid neid seisukohti: oletagem, et rühm koosneb ohvrimeelsetest isenditest, kes piiravad oma sigimist, et kogu rühmale jätkuks toitu mis juhtuks, kui rühma satub egoistlik indiviid, kes nii ei käitu?
huvid rühma kui terviku huvides, jäävad olelusvõitluses püsima , seega ei toimi looduslik valik mitte üksnes isendeile, vaid eelkõige loomarühmadele (sh liikidele). Wynne-Edwards tõi mitmeid näiteid meetoditest, mida isendid rakendavat, et rühma huvid oleksid kaitstud: Näiteks piirates vabatahtlikult oma sigimist, hoidvat isendid oma rühma/populatsiooni suurust sellisel tasemel, mis vastab keskkonnas saada olevale toiduhulgale; hoiduvad liigisisestest konfliktidest (mis seaks muidu ohtu rühma või liigi püsimajäämise); jagavad üksteisega toitu; seltsingutesse koondumine võimaldavat isendeil hinnata kogupopulatsiooni suurust; ühiselulised putukad loobuvat täielikult sigimisest oma rühma heaks jne. Peale Wynne-Edwardsi raamatu ilmumist sattus aga rühmavaliku teooria tolleaegsete juhtivate evolutsionistide (G. Williams, D. Lack jt) kriitika alla, kes näitasid veenvalt, et Wynne-Edwardsi teooria ei pea paika
annaabi.ee 
