Tõde ja Õigus II Terve tekst
Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol
korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli
juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi.
Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma
ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp -- ainult
need kaks asja ilmas.
Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra,
hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades
paremat Indrekule vastu.
,,Tere, tere," ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa
tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku
kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad laiali ja nende alt tuli nähtavale aluspesu.
,,Kuidas oli teie nimi