Ennosaare Ain
jõekaldal vaikse kalmu all viimast und. Pisarad, valusamad kui ta enne iialgi nutnud tungisid
Aini silmist ja nüüd alles jõudis talle kõik kohale, et enne mis ta kõik armsaks oli pidanud oli
ta nüüd laotanud. Peale Peedi surma läksid veel aastakümned mööda, ikka veel viibis
Ennosaare Ain tsaaride linnas ja oli seal aastate jooksul koguni tuttavaks saanud. Aini nägu
oli kitsaks muutunud ja kortsus ja kandis toasistuja jumet ka keha näis noorpõlve kärme
liikumise südiduse poolteed unustanud ja kaalus tähelepanematuil silmapilkudel märksamalt
ettepoole. Nagu vana veider onu Adelbert armastas ka Ain üle kõige taevatähti, pidas
noorpõlve armastust ehk see oli kurbust ja alandust toonud. Kord oli Ainil nõu Peedi poega
Moskvasse oma juurde tuua aga Eedu ei olnud sellega nõus ja nii lasi Ain venna lesele raha
saata, et poiss koolis käiks