Tirtsud ja ritsikad Elupaik Suhteliselt suurtest mõõtmetest ja ohtrusest hoolimata võib ritsikaid ja tirtse rohkem kuulda kui näha. Need putukad kuuluvad sihktiivaliste seltsi, mis hõlmab kokku 20 000 liiki. Sihktiivalised on tavalised kogu maakeral, eriti ohtralt on neid troopikas.Elavad peamislet puudel ja põõsastel vahel. Välimus Tirtsudel on väga suured silmad ning kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Nii nagu tirtsudel, on ka ritsikatel pikad tagajalad hüppamiseks ja mälumisaparaat taimelehtede söömiseks. Mõlemad on kaitse värvidega (rohekas,kollakas,pruunid). Toitumine Tirtsud toituvad ainult taimsest toidust. Ritsikad võivad süüa ka lisaks taimsele toidule looma, nt: võivad nad ära süüa nõrgima liigikaaslase. Paljunemine
Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski.
Sihktiivalised 8 klass Sihktiivalised Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud. Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2)
Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad
Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L) Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
