EESTI KESKAEG
ühtne, need samad poliitilised institutsioonid, mis tärkasid 13. sajandil. Eesti ja Läti ajaloos on see kõike muud kui
iseseisvusaeg, tegemist oli orjusega. Kõige suurem töö keskaegse Liivimaa uurimisel tehti ära 19. saj ja 20. saj alguses
baltisakslaste poolt, kes esindasid ühelt poolt baltisaksa maailmavaadet, teisest küljest nende hulgas oli ka
koduuurijaid, kes kogusid materjale, asjaarmastajaid, aga kõige suurema jälje jätsid ajaloolased, kes omal ajal
kuulusid tippmediavistide hulka kogu Euroopas. 19. saj pandi alus allikakriitilisele postisvistlikule ajaloouurimisele.
Oma aja kõige eesrindlikuma metodoloogia tõid ka Liivimaa keskaegsesse uurimusse. Selle metodoloogilise suuna
tugevus on fundamentaalsus. Selle suuna nõrkus on teatud kitsus, seda laadi töö jõuab ka pisiküsimuste kallale, millel
pole ajaloo mõistmisel mingit tähtsust. Teine kitsaskoht on see, et too baltisaksa ajaloo uurimine oli ideoloogilise
suunitlusega, selleks on saksa asi
annaabi.ee 
