ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees. 1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks. Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi: * 1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. realistlikud jutustused ja novellid ("Siil", "Hunt", "Hingemaa") ning revolutsiooniromantiliste luuletuste palad(poeem "Meri" ja "Kätki laul"). Varasemad tööd on koondatud kogusse "Liivakell" I–II (1919, 1920). Sellesse perioodi kuuluvad tähtsamad teosed on jutustus "Siil" (1901), novell
Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liidu üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees. 1946. aastal valiti Tuglas Nõukogude Eesti akadeemikuks ja ta pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940. aastate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tusiga.[1]Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi. Looming Kirjandusteadlasena on Friedebert Tuglas väitnud, et tema suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglase loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad. Teda peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:
annaabi.ee 
