Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Eluviis-ja paik Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Tiigikonnad tulevad talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom. Paljunemine Tiigikonnad alustavad kevadel sigimist, kui vee temperatuur on umbes 16 °C. Sigimisperiood, millega kaasneb ka konnakontsert, võib kesta pool suve. Valjema krooksumise tarvis tulevad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega.
Veekonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee-eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 °C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et
Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus (4). Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Joonis 2. Rohukonna levila Tiigikonn- Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3. Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,87,4. Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4- aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat,
Mudakonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane, mustade laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Nagu kõik rohelised konnad, jäävad ka tiigikonnad elu lõpuni truuks vee- eluviisile. Ainuke erinevus seisneb selles, et tiigikonnad talvituvad maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse ise uru. Nagu ka teised rohelised konnad, ei hakka tiigikonnadki kohe pärast talveunest ärkamist sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine
isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt pärast viimast jääaega emaste järvekonnade ja isaste tiigikonnade ristumise tulemusena. Eestis moodustavad tiigikonnad liigipuhtaid kooslusi (Lääne-Eestis) ja koos veekonnaga segakooslusi (Kesk- ja Lõuna-Eestis). Ohustatud ja kaitsealused kahepaiksed Eesti punases raamatus (1998) on 2. (ohualtid) kategoorias kõre, 3. (haruldased) kategoorias rohekärnkonn ja harivesilik, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias mudakonn ja 5. (määratlemata) kategoorias järvekonn. 2008. aasta veebipõhises Eesti punases raamatus on äärmiselt ohustatute kategoorias rohe-kärnkonn, ohustatute kategoorias kõre, ohualdiste
annaabi.ee 
