temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 1520 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine, mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede
°C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15 20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine, mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu
annaabi.ee 
