muu keskus. Alevikud on tekkinud tavaliselt turukeskustena kiriku ümber või töölisasulatena raudteejaama või vabriku ümber. Aastal 1974 muudeti alevik Eesti NSV-s ametlikult asulatüübiks. Eesti NSV asulate linna-, alevi-, aleviku- ja külakategooriatesse arvamise korra põhimäärus sätestas, et alevikuks võib saada maa-asula, millel on kompaktne hoonestus ja üle 300 alalise elaniku. 19. Mida tähistatakse mõistetega tiheasustatud ala või kompaktse hoonestusega ala ning millises kontekstis on neid mõisteid kasutatud planeerimisseaduses? Tiheasustusala - linna ja alevi piiridesse jääva territooriumi ning aleviku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse hoonestusega olemasoleva või planeeritava territooriumi osa. Maa alad, mille kohta on koostatud linnade ja alevite generaalplaanid, detailplaneerimise projektid, ettevõtete
Tiskre oja ääres võib esineda ka niite. Ka kaldad on madalad ja enamasti mudased, loodes ka liivased. Edelakaldal võib näha linaleokive. Põhi on kaetud 2-3 m paksuse mudakihiga. Tiskre oja ja Harku järve ümbruse rohealade ohuks on uute elamurajoonide ehitamine rohealasid ühendavatele koridoridele, mida antud objekt pole, seega otsets kahju ei tekiks. Lisaks pole linnapiirkonnas võimalik säilitada kõiki rohekoridore, kuna antud piirkond on niigi tiheasustatud, siis ei saa loomade sattumist linna välistada ja suurtele loomadele liikumisteede loomine nt ökodukt on ebaotstarbekas. Viiendikku järvest kattev taimestik on liigivaene. Kõige rohkem leidub kaldaveetaimestikku. Järves on palju fütoplanktonit, millesse kuulub ka kogu maailmas haruldane ränivetikas Synedra berolinensis. Põhjaloomastikku on vähe. 11
2002, Lockwood et al. 2006): • Rekreatsioonivõimaluste kogum (ROS - The Recreation Opportunity Spectrum) Esimene külastuskorralduse mudel, mis töötati välja Ameerika Ühendriikides, vastuseks rekreatsiooni kasvavale nõudlusele, suurenevale ressursikasutuse konfliktile ja seadus- andlikele direktiividele, mis nõudsid integreeritud ja laiaulatuslikku lähenemist looduslike ressursside kasutamise planeerimisel. Maastik jagatakse tsoonideks alates ürgloodusest kuni tiheasustatud linnaaladeni, hõlbustamaks füüsikaliste, bioloogiliste, sotsiaalsete ja korralduslike suhete mõistmist. Igas tsoonis hinnatakse seitset tunnust, mis määravad rekreatsioonivõimalused: 1) juurdepääs, 2) kaugus, 3) visuaalsed karakteristikud, 4) kaitserežiim, 5) külastuskorraldus, 6) juhuslikud kohtumised teiste külastajatega ja 7) külastajate mõjud. Protsessi etapid: 1. Külastuskogemust mõjutavate tegurite (nii füüsikaliste, sotsiaalsete kui ka
RUUMIANALÜÜS Kasutatakse ka nimetust “visuaalne analüüs”, kuigi analüüs ei käsitle kogu visuaalselt tajutavat informatsiooni. Eesmärgiks on ülevaate saamine maastiku füüsiliselt tajutavatest elementidest ja nende struktuuridest. Teoreetiliseks algallikas meetodile on Kevin Lynch’i raamatus “The Image of the City” kirjeldatud metoodika, mida on täiendatud, rakendamaks metoodikat ka väljaspool linnu ja teisi tiheasustatud alasid. Ruumianalüüsi võidakse kasutada ainsa analüüsina maastiku põhistruktuuri tundmaõppimiseks. Maastikuruumina käsitletakse tavaliselt alasid, mis on defineeritud kõrgemate puittaimede, pinnavormide ja ehitiste paigutuse kaudu. Maastikuruum on sel juhul üldjuhul lage, visuaalselt tervikuna hoomatav ala (sarnaselt ruumile hoones). Maastiku ruumistruktuuri analüüsimine võib teatud ülesande puhul olla ka määrava tähendusega, nt rekreatiivse marsruudi planeerimisel.
annaabi.ee 
