mustlased, homod, sõjavangid, jt. ning alates 1938 kasutati ka nende tasuta tööjõudu, sh ka eraettevõtjate poolt). Esimesena rajati Dachau koonduslaager juba 1933. aastal, järgnesid Sachsenhausen 1936, Buchenwald 1937, Flossenbürg 1938, Mauthausen 1938, Neuengamme 1938, Ravensbrück 1939, Stutthof 1939, Auschwitz 1940 (sellest sai suurim laager, kus hukkus kuni 1,5 miljonit inimest), Gross-Rosen 1940, Theresienstadt 1941, Treblinka 1942 jne. Samuti kuulusid SSi koosseisu poolmilitaarsed hävitusgrupid (Einsatzgruppen) ja meditsiiniüksused (Sanitätsstaffel). SSi kõrgeimad auastmed olid (kõrgeimast alustades, sulgudes Wehrmachti võrdväärsed aukraadid): Reichsführer-SS (Generalfeldmarschall), Oberstgruppenführer (Generaloberst), 8
Laager allus Saksa Julgeolekupolitsei ja SD ülemale Eestis Martin Sandbergerile. Laagri vahetu juhtimine oli allutatud Julgeolekupolitsei ja SD B grupile ehk nn Eesti Julgeolekupolitseile ning selle juhile major Ain-Ervin Merele4. Laagri komandandiks määras a-E. Mere Aleksander Laagi5, komandandi adjutandiks Ralf Gerretsi6. Laagri valvemeeskond koosnes Saksa julgeolekupolitsei teenistusse asunud eestlastest. Esimene ešelon tõi 5. septembril Tšehhoslovakkiast Terezini (Theresienstadt) getost Raasiku raudteejaama umbes 1000 peamiselt tšehhi juuti. 30. septembril saabus teine ešelon umbes 1050–1100 juudiga Saksamaalt Frankfurdist Maini ääres ning Berliinist. Raasiku raudteejaamas selekteeriti saabunute hulgast välja 400 kuni 500 nooremat ja töövõimelisemat, kes saadeti Jägala laagrisse. Ülejäänud, kokku umbes 1600 inimest, hukati juba saabumise päevadel laagrilähedasel Kalevi-Liiva polügoonil. Toimuvat
annaabi.ee 
