Põhiliste plastide leiutamine ja ajalugu
kus kinnitas, et pole seda materjali saanud tulnukatelt(!) [16].
Selliseid plaste hakati nimetame tehnopolümeerideks ning ehitusplastideks (ing. k.
polymers for engineering) või isegi superplastideks. Selliste materjalide hulka
loetakse polükarbonaadid, polümetüülpeneenid, atsetaatvaigud, polüfenüleen-
oksiidid, ionomeerid, polüsulfoonvaigud, polüimiidid, polüfenüleensulfiidid ja
polübutüleen tetraftalaadid. Kuigi polükarbonaatidega katsetati juba 1898, läksid nad
tööstuslikku tootmisse alles 1959 Saksamaal ning USA-s. Polükarbonaate
kasutatakse tänapäeval muuhulgas astronautide skafandrite, läätsede ja
kuulikindlate materjalide valmistamiseks [8]. Üks tuntud polükarbonaate on materjal
nimega ,,lexan," mida tutvustas avalikkusele 1970-ndatel General Electric [16].
Polümetüülpenteen (PMP, TPX) ja polüamiid
annaabi.ee 
