augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee 6 territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 Eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. 7 Ümberkorraldused Okupantide esimeseks sammuks oli senise riigiaparaadi lammutamine. Ametist tagandati
vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgemalt kui inertsevõitu Pätsi reziimi juhtpoliitikud ja ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda. Niisiis pärast 1940. aasta juunipööret desarmeeriti Eesti armeeüksused ja senine kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti. Tsiviilelanikkonna vastu rakendati terrorit, mis tipnes küüditamisega 14-16. juunil 1941, mil Siberisse deporteeriti ca 10 tuhat isikut. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolsevike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei
võim saadikute ülesandeks oli kiita heaks Moskvast tulevad korraldused. Valitsus muudeti Rahvakomissaride Nõukoguks, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Esimeheks valiti kommunist Johannes Lauristin. Eesti Kommunistliku Partei liikmete arv kasvas kiirelt 130-lt 3700-le. Eesti NSV-s pandi maksma stalinlik konstitutsioon ja Nõukogude seadused. Politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga. Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. Teostati maareform, natsionaliseeriti tööstus- ja transpordiettevõtted, kaubandusfirmad ja rahaasutused, samuti suuremad elumajad. Et saaks teostada kolhoseerimist, oli vaja läbi viia talurahva vaesustamine kohustusliku riikliku kokkuostu naeruväärselt madalate hindade abil. Rahva elatustasemele mõjus halvavalt novembris 1940 teostatud rahareform, mille käigus vahetati kroonid rublade vastu 8 korda väiksemate kursside põhjal, kui oleks pidanud.
türanniaks. 510. a eKr see diktatuur kukutati. Järgnevatel aastatel (alates 508. a eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel. Kleisthenes säilitas küll füüli (hõim) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik kogukond). Sugukondliku elukorralduse asendamine territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber. Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline
Järgnevatel aastatel (alates 508. a eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel. Kleisthenes säilitas küll füüli (hõim) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik kogukond). Sugukondliku elukorralduse asendamine 3 territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber. Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget
Ordumeister loobus õigusest nõuda piiskoppide vasallide osalemist ordu sõjakäikudel ja maa kaitsel. Jungingeni armukiri- akt, mille järgi said Harju-Viru vasallid (Harju-Viru rüütelkond) oma mõisaid pärandada viienda põlveni, ka naisliini pidi. Rüütelkonnad Maaisandate kõrval hakkas üha suuremat rolli mängima läänimehed ja linnad. Maaisandate võim oli nõrk , nad vajasid tuge vasallidelt, kellele tehti vastutasuks mitmeid järelandmisi. Oma huvide kaitseks ühinesid vasallid territoriaalseks rüütelkondadeks. Igas piiskopkonnas oli oma rüütelkond. Linnadepäevad Liivimaal hakati korraldama iga-aastaseid linnadepäevi, kus arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. Maapäevad 15. Sajandi algul Läänemere piirkonnas muutunud jõudude tasakaal ja välisohu suurenemine sundis liivimaalasi koonduma ja omavahel kompromisse looma . Hakati korraldama regulaarseid Liivimaa isandate ja seisuste kokkusaamisi maapäevi. Need toimusid Valgas. Maapäeva kokkukutsujateks olid
rahvakomissari. Nendegi ülesandeks oli Moskvast tulnud juhtnööride täpne täitmine. rahvakomissaride Nõukogu esimeheks sai kommunist Johannes Lauristin. Eesti seadused asendati Vene NFSV seadustega, mis Eesti oludesse sobimatutena tekitasid hulgaliselt raskusi. Loodi nõukogulikku kohtusüsteemi kuuluvad rahvakohtud, Eesti politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga, Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. Territoriaalseks laskurkorpuseks. Majandusreformid. Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamistega: natsionaliseeriti ni tööstus- ja transpordiettevõtted, kui ka kaubandusfirmad ja rahaasutused, samuti suuremad elumaja (ligi pool kogu elamispinnast). Erakätesse jäid vaid väikesed kaubandus- ja tööstusettevõtted. Majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele. Käsumajanduse teostamiseks viidi sisse majanduplaanide koostamine, millega tegeles vastloodud Riiklik Plaanikomitee.
· Kõrgeim võim EKP (NLKP) I sekretär · Riigivõimuorgan ENSV ülemnõukogu ja selle presiidium, esimees oli formaalne riigipea (1940-1992) · Valitsusorgan ENSV Rahvakomissaride nõukogu 1940-46, pärast 1946 ministrite nõukogu (+ plaanikomitee) Kohtadel TSN TK-d (Töölissaadikute nõukogu Täitevkomitee) ja nende osakonnad. 2. Miilits, sõjakomissariaat. KGB. NKVD, siseministeerium · Eesti sõjavägi tuli ümber korraldada Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, Balti sõjaväeringkond, sõjakomissariaadid · Mere-sõjajõud liideti Töölis-talupoegade mere-sõjalaevastikuga · Sõjaväelised õppeasutused reorganiseerida Punaarmee koolideks · Politsei asemele miilits ja riiklik autoinspektsioon · SARK ehk NKVD Siseasjade rahvakomissariaat (GLAVLIT, perekonnaseisuaktide bürood, passilauad) · KGB Riiklik Julgeolekukomitee 3
Talle kõige lähemal on poliitiliselt määratud riigisekretärid, abiministrid ja poliitilised nõunikud. Ministeeriumite struktuur on hierarhiline. Norras koosneb tavaline kohtusüsteem ülemkohtust, ülemkohtu esmasest apellatsioonikomisjonist, apellatsioonikohtutest, ringkonnakohtutest ja lepituskohtutest; samuti on olemas mõned erikohtud. Norra on jagatud 6 territoriaalseks kohturingkonnaks ja 15 justiitsringkonnaks. Kohtuvõimu osalus poliitikas väljendub kahel moel: esiteks aitab tema tegevus kaasa Storting'is vastuvõetud õigusaktide elluviimisele ning teiseks teostab ta järelevalvet seadusandliku ja täitevvõimu üle, et kindlustada nende endi vastavus õigusaktidele. 11 7. RELIGIOON Norras on ametlik protestantlik evangeelsel luterlusel põhinev riigikirik. Põhiseaduse
NSV Liidu koosseisu. ENSVs kehtestati uus konstitutsioon ja Nõukogude seadused, suuremad tööstusettevõtted, pangad, kaubandusettevõtted, laevad, suuremad elumajad jne. natsionaliseeriti. Maatööliste toetuse saamiseks kuulutasid uued võimud välja maareformi, mille käigus natsionaliseeriti ja jagati uusmaasaajatele kiriku ja Eestist lahkunud baltisakslaste maad ning see osa "suurtalude" maadest, mis ületas 30 hektarit. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti.Repressioonid tipnesid 14. juunil 1941 kõigis kolmes Balti riigis korraga läbi viidud massiküüditamisega, millega viidi Eestist loomavagunites Siberisse 10 205 naist, last, vanurit ja meest. Enam kui pooled väljasaadetuist surid ebainimlikes tingimustes. Aktsioon oli mõeldud ettevalmistuseks eelseisvaks sõjaks Saksamaaga -- hirmutamaks nõukogudevastasuses
Liidu provints 21.06.1940.a. Teostati ametlikult "Riigipööre" Eestis, meeleavaldusega, mis väliselt jättis mulje Eesti vabatahtlikult alistumisest. 6. august 1940.a. "Võeti Eesti Vastu" N.Liidu koosseisu. Esimene nõukogude aasta Eestis Riigivolikogu muudeti ENSV ülemnõukoguks. Tegelik võim Eestis läs EKP-le, mille juhiks sai Karl Säre. Stanislik konstitutsioon. Eest kaitsevägi likvideeriti ja muudeti Punaarmee 22. territoriaalseks korpuseks. Suuremad ettevõtted ja pangad natsionaliseeriti. N.Liidu osaks Rahareform Millega Eesti kroon asendati Vene Rublaga. Teostati "Maareform" - igale talule jäeti alles 30 ha maad. Ülejäänud maa jagati Uusmaasaajatele kuni 20 ha maad- Asutati esimesed Sohvoosid ja Kolhoosid, mille juurde kuulusid veel HLP-d (Hobulaenutuspunkt) ja MTJ-d (Masina-traktori jaamad)
Rahvakomissaride Nõukogud. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo oli ka nende koosseisud eelnevalt kinnitanud. Eesti lõplik sovetiseerimine toimus 1940. aasta augustist kuni 1941. aasta suveni. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsuse ja NSVLi kaitse rahvakomissari Semjon Timošenko korral- duse alusel reorganiseeriti Eesti sõjavägi (nagu ka Läti ja Leedu sõjavägi) 1940. aasta augustis 6 Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks ja see allutati Punaarmee komissaride kontrol- lile. Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) kehtestati 1940. aasta hilissügisel NSVLi rahasüsteem ning Vene NSFV kriminaal-, tsiviil- ja kohtumenetluse koodeksid. Kohalikud omavalitsused sovetiseeriti 1941. aasta jaanuaris: Eesti NSV (edaspidi ENSV) Ajutise Ülemnõukogu Presii- dium (Ülemnõukogu alaline organ) määras oma otsusega maakondade, linnade ja valdade
ühele rahvusele. Riikliku autonoomia tunnus on iseseisvate seadusandlus-, valitsemis- ja kohtuasutuste olemasolu. Autonoomia jaguneb: ·Personaalseks hajutatult elavad etnilised rühmad loovad kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid, kes võtavad osa riigi poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääletusõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös ·Korporatiivne keelekoosluse olemasolul, riigiaparaadis kohad ·Territoriaalseks esineb etnoterritoriaalse ja kultuurilise autonoomia kujul ·Etnoterritoriaalseks e. poliitliseks rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone jne. ·Kultuuriliseks luuakse seal, kus autonoomia subjektiks olevad etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikkonna hulgas. 1. Õiguse mõiste ja tähtsus. ·Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid toimivad kogumina.
kujunemisega ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism. 3.1. Juristid kiriku teenistuses Rooma piiskopi teenistusse asus järjest enam juriste, kes otsisid kindlat teenistus ja vaimset pelgupaika, kuid ühtlasi tõid nad kaasa oma (ilmaliku) õiguspraktika ja halduse kogemuse. Nad andsid hierarhiliseks ja territoriaalseks kujunevale kiriku teadmised ja oskused administreerimiseks. Juristid ei jäänud pelgalt ametnikeks, vaid tõusid tähtsatele kohtadele. Olgu nimetatud juristidest piiskopid-kirikuisad Tertullianus, Milaano Ambrosius, Augustinus. Prantsuse tähtsuselt teine pühak (Tours'i Martinuse) järel Püha Germanus oli jurist. Võib öelda, et nii Roomas kui provintsides kiriku teenistuses olnud juristid andsid (rooma- katoliku) kirikule arusaamise õiguskirikust. 3.2. Autonoomsus
sajandi keskpaigani, mil uuendusi läbi viidi. Perekonnanimed Kõigepealt Liivimaa talupoegadele 1820.aastatel 1819 talurahvaseaduse alusel, Eestimaal seadus seda ei käsitlenud, toimus 1830.aastate alguses. Pastor ja asjassepuutuva isiku koosmõjul nimi paika pandi. Vald Varasemalt vald tähendas mõisapiirkonna talupoegadega asutatud osa, madalama taseme haldusüksus oli mõis. Pärisorjuse kaotamise järel valla tähendus muutus ja vald muutus seisuslikuks territoriaalseks haldusüksuseks. Madalama taseme haldusüksuseks sai talurahva kogukond, ehk vald. Iga talupoeg pidi kuuluma vallakogukonda, talupoeg ei saanud elada väljaspool valda. Kõrgeim organ valla üldkoosolek, Eestimaal valla tähtsaimaks ametnikuks talitaja, Liivimaal kollektiivne organ, 2 vöörmundrit. Ametnikud valiti üldkoosolekul. Oluline institutsioon oli vallakohus, Liivimaal asutatud juba varem, Saaremaal vallakohtud asutati 1819.aasta seadusega
Nukuparlamendile (Ülemnõukogu) jäi vastuvõetud otsuste vormilise kinnitamise roll. Likvideeriti iseseisev kohtuvõim. Sama toimus eranditeta ka Lätis ja Leedus. Koos iseseisvusaegsete riiklike struktuuride lammutamise ja ümberkorraldamisega käivitus massiivne kommunistlik propaganda (asutustesse loodi poliittöötajate ja armeesse politruki ametikohad, rajati punanurgad jne.). Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks ja puhastati „nõukogudevaenulikust elemendist”. Sama toimus kogu ühiskonnas – kuni 1941. aasta suveni vahistati ja saadeti Nõukogude vangilaagritesse või/ja hukati suurem osa eliidist, ca 9400 inimest. 1941. aasta juunis deporteeriti veel umbes 10 000. Neile lisanduvad 1941. aasta kevadtalve ca 7000 järelümberasujat. Eesti elanike arv oli 1940. aasta alguses 1,13 miljonit. Eesti vallutamine sakslaste poolt 1941. aastal 22
KGB uus tõus algab alles 60nda II poolel, kui etteotsa sai Juri Andropov- tõstab KGB sisuliselt taas püünele. Rahvamajandusnõukogude loomine oli H poolt läbi viidud väga suur ja oluline reform- tuli ideega välja 1950ndate keskpaiku, realiseerus see 1957 a-l, kui NL-s loodi Rahvamajandusnõukogud. Rahvamajandusnõukogude loomine tähendas väga põhimõttelist muutust- seni oli ka majandust juhitud valdkonna põhiselt, nüüd majanduse juhtimine muudeti suuresti territoriaalseks. Kogu NL territoorium jagati ära Rahvamajandusnõukogude piirkondadeks- Eestist sai üks, Vene Föderatsioonis pandi 2-3 oblastit kokku, nii jagati sisuliselt ära kogu NL. Enamik majanduselu juhtimisest anti nõukogude kätte. Ei tähendanud, et kõik valdkonnad oleks ära kadunud. Sõjatööstuse valdkonnad jäid endiselt üleriigilisteks, valdkonna põhisteks. Tavapärane majanduselu anti juhtida Rahvamajandusnõukogudele. See oli tõesti oluline uuendus, jäiga
meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes; kuid leegioni astusid Ostlandi pataljoni, aga ka lõppevate lepingutega julgestusgruppide ja politseipataljonide mehed, mis tegi murelikuks väegrupi Nord juhtkonna SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24. veebruaril kehtestati sundteenistuskohustus aastakäikudele 1919–1924, kusjuures meeste ette seati valik: nad kas lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni
Majandus on 76 seejuures ainult üheks paljudest allutatud vahendeist, mis on vajalikud seatud eesmärkide saavutamiseks. Majandus ei ole kunagi riigi esmapõhjuseks ega eesmärgiks, kuivõrd muidugi antud riik päris algusest peale ei ole üles ehitatud valel ja loomuvastasel alusel. Ainult nii võib mõista, kuidas riik kui niisugune ei oma üldse vajalikku eeldust selleks või teiseks territoriaalseks piiranguks. See viimane on iseloomulik ainult nendele rahvastele, kes tahavad oma jõududega tagada oma rahva toitmise, s.o. on valmis iseoma tööga tagama enda olemasolu. Kuid on olemas ka rahvad-taelad, kes oskavad teatud määrani pugeda maailma teistesse osadesse ja erinevatel ettekäänetel sundida teisi rahvaid töötama enda asemel; sellised rahvad-taelad oskavad luua uusi riike, sõltumata iseoma territooriumitest.
annaabi.ee 
