Eriti ilmekalt nähtub see tasase pinnamoega Kasari ja Pärnu jõgikonnas. Põhja-Eestis on klint koos jugadega jaganud jõed kaheks erinevalt arenevaks osaks. Eraldusjoone on tekitanud klindijärsaku ülemist osa moodustavad, uuristusele vastupidavad karbonaased kivimid. Meretaseme alanedes tekkinud terrassid on ainult klindist põhja pool olevais orgudes. Klindist lõunas paiknevale alale ei ole Läänemere veetaseme muutused mõju avaldanud ning sealseis orgudes on vaid terrassideta lamm(vaata joonis). Põhja-Eesti alal orud pidevalt sügavnesid, sest maa tõusis seal katkematult ja meri alanes. Mere ajutised pealetungid jõgede arengut ei pidurdanud, kuid maatõus avaldas suurt mõju. Balti jääpaisjärve rannajoone samatõusujooned näitavad, et loodesse voolavate jõgede alamjooksu ala on sellest ajast tänapäevani (umbes 10 200 aasta jooksul) kerkinud 2030 m rohkem kui ülemjooksu ala (vaata joonis)
Jõed meandreeruvad silmusklevad soostunud lammil (näiteks Emajõgi). Põhja-Eesti jõed said hakata kujunema hiljem, siis kui liustik siit ära sulas. Esimestena Tallinnast idas paiknevad jõed. Klindi tõusuga merest pidid jõed uuristama endale sügavad orud, mida madalamaks ja kaugemale jäi meri, seda pikemaks nad said. Jõe ülemjooksud on tõusnud 20-30 m rohkem kui alamjooksud. Jõed voolavad ilma terrassideta lammorus. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede vool on takistatud kuna nad voolavad vastu maatõusu. Põhja-Eesti klint koos jugadega jagab jõed nagu kaheks osaks. EESTI SOOD Soo on iseloomuliku taimkattega püsivalt liigniiske ala, kus suur osa surnud taimeosade massist väljub aineringest ja kuhjub turbana, mis on sootaimedele substraadiks. Soo ja soostunud ala eraldamisel lähtutakse tavaliselt
Inglismaalt "parc anglo-chinois". Parke iseloomustavad maastikuline liigestatus, eklektilisus, kunstobjektide st varemete, antiikesemete kasutamine ning romantilisuse ihalus mitmesuguste grottide ehitamise ja veemängu ärakasutamise näol. Valdavalt on tegemist inglisepärase jalutuspargiga, kus prantsusepäraselt kasutati enamasti ainult teid, muru oli piiratud madala taraga - erinevalt tänapäevast ei lubatud seal murul käia. Maapind modelleeriti "looduslikult", terrassideta. Sirgete alleede asemel "harmooniliste kurvidega" teed. Varjulised jalgrajad puude all, siin seal õitsevad põõsad ja saarekesed lilledega. Avati kauneid vaateid. Ka ajaloolisele aspektile tuli pöörata tähelepanu - säilitada huvitavaid elemente, kuid uuendada seda, mis on aegunud. Alphandi teooria teeradade kohta: tee viigu mingi kindla sihtpunkti - vaatekünka vms - poole ja olgu pehmelt looklev, mitte vingerdav. Linnaaednik istutas parkidesse Koostanud: Kadi Karro
annaabi.ee 
