27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. 1794. aastal aga ei püüdnud võimule tulnud nn. termidoorlased ehk mõõdukamad jakobiinid ja "Soo" liikmed revolutsiooni otseselt lõpetada, vaid anda sellele teine eesmärk ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Konventi kutsuti tagasi ellujäänud zirondiinid ja püüti moodustada laiapõhjalisemat valitsust. Parlamendi juurde loodi palju komisjone, mis pidid administreerimisega paremini toime tulema ning samas välistama ka selle, et ükski neist liialt mõjukakas saaks. Ka Pariisi
27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. 1794. aastal aga ei püüdnud võimule tulnud nn. termidoorlased ehk mõõdukamad jakobiinid ja "Soo" liikmed revolutsiooni otseselt lõpetada, vaid anda sellele teine eesmärk ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Konventi kutsuti tagasi ellujäänud zirondiinid ja püüti moodustada laiapõhjalisemat valitsust. Parlamendi juurde loodi palju komisjone, mis pidid administreerimisega paremini toime tulema ning samas välistama ka selle, et ükski neist liialt mõjukakas saaks. Ka Pariisi Kommuun kui ohtlik
väljaandja, kus viljeles ohtralt poliitilist šantaaži (laimu); organiseeris naiste käigu Versailles’sse 5. oktoobril 1789 (see, et rongkäigus oli palju naisteks ümberriietatud mehi on kindlasti tema teene); 2. septembri 1792 tapatalgute peamisi õhutajaid; suurim žirondiinide vastane; langes atentaadi ohvriks 31. mail 1793. (Noor Charlotte Corday torkas talle noa rindu, kui ta oli vannis); jakobiinid korraldasid talle uhked matused; tema kirst paigutati Panthéoni, kust termidoorlased selle hiljem välja tõstsid; kindlasti läinuks ta ajalukku suure mõrtsukana, kui Chralotte Corday tegu poleks võimaldanud jakobiinidel teda “märtri” oreooliga ehtida; sama tegu võimaldas ka J. L. Davidil geniaalse maaliga Mõrvatud Marat (originaal Brüsselis) teda heroiseerida Marat korraldatud naiste käik Versailles’sse 5. oktoobril 1789. J.-P. Marat, ajalehe „L’ami du Peuple”
Vanglasse pandi pinnapealsetel põhjustel, nt kui keegi oli valesti riides või tundus kahtlane. Suur Terror 1793-1794. alates 1793.a lõpust muutus terror valimatuks. Märtis- aprillis otsutas Robespierre õiendada arved ka partei siseopositsiooniga. „Revolutsioon sööb oma lapsi“, Dantoni hukkamine. Aprillis oli kord aga ka terrori lõpetamist pooldavate dantonistide käes. Giljoteeriti ka Robespierre’i endine sõber Danton. 9. termidoori riigipööre (juuli 1794). termidoorlased ehk mõõdukad jakobiinid ja „Soo“ liikmed ei püüdnud otseselt rev.lõpetada vaid anda sellele teine eesmrök ning kehtestada teised valitsemisprintsiibid. Parlamendi juurde loodi palju komisjone. Pariisi Kommuun kaotati, linn jagati 21 regiooniks, igalühel neist oma linnapea ja valitsus. Nende vastu tõusti üles. Reaktsiooniline terror. Rahvas suudeti lubadustega maharahustada, kuid pärast mässuliste laialiminekut hakati rahutuste juhte arreteerima ja osad neist hukati. 13
väljaandja, kus viljeles ohtralt poliitilist santaazi (laimu); organiseeris naiste käigu Versailles'sse 5. oktoobril 1789 (see, et rongkäigus oli palju naisteks ümberriietatud mehi on kindlasti tema teene); 2. septembri 1792 tapatalgute peamisi õhutajaid; suurim zirondiinide vastane; langes atentaadi ohvriks 31. mail 1793. (Noor Charlotte Corday torkas talle noa rindu, kui ta oli vannis); jakobiinid korraldasid talle uhked matused; tema kirst paigutati Panthéoni, kust termidoorlased selle hiljem välja tõstsid; kindlasti läinuks ta ajalukku suure mõrtsukana, kui Chralotte Corday tegu poleks võimaldanud jakobiinidel teda "märtri" oreooliga ehtida; sama tegu võimaldas ka J. L. Davidil geniaalse maaliga Mõrvatud Marat (originaal Brüsselis) teda heroiseerida Marat korraldatud naiste käik Versailles'sse 5. oktoobril 1789. J.-P. Marat, ajalehe ,,L'ami du Peuple"
annaabi.ee 
