V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nüüd oli ta vali, tõsine, kinnine
preester, hingede eest hoolitseja, Josasi ülemdiakon, piiskopi teine abi, tema õlul oli kaks
praost-konda, Montlhery ja Chäteaufort, ja sada seitsekümmend neli maakogudust. Ta oli
mõjuv ja sünge isik, kelle ees värisesid niihästi valgeis rüüdes ja kuubedes koori-Poisid kui
ka kirikulauljad, nii püha Augustinuse ven-
149
nad kui ka Jumalaema kiriku varajase teenistuse vaimulikud, kui ta aeglaselt,
majesteetlikult, mõtlikult koori kõrgete teravkaartc all kõndis, käed ristis ja pea nii sügavale
rinnale vajunud, et ta näost muud näha polnud kui suur paljas otsaesine.
Dom Claude Frollo polnud siiski loobunud oma kahest peamisest eluülesandest: teadusest
ja noorema venna kasvatamisest. Kuid aeg oli nende meeldivate kohustuste sekka veidi
mõrudust seganud. «Ajaga,» ütleb Paulus Diaconus *, «läheb paremgi pekk raisku.» Väike
Jehan Frollo du Moulin, veski järgi, kus ta üles kasvas, ei arenenud mitte selles suunas, mida