põllumajanduskultuuride kogusaagist), puuviljad, õlitaimed, datlipalmid, piim, liha (sealhulgas lambaliha) ja munad. Kõige olulisem põllumajanduskultuur on nisu; 2005. aastal tootis Pakistan rohkem nisu kui kogu Aafrika. Palju peetakse loomi ning loomne toodang moodustab poole põllumajandussektori toodangust. Enamiku põllumajandustoodangust kasutab ära kiresti arenev toiduainetööstus. Riigis vajamineva teraviljakoguse suudab riik ise toota. Nii merest (70%) kui ka sisevetest püütakse kalu. Viimasel ajal on edendatud krevetikasvatust, mis on võimalik tänu pikale rannajoonele. 3. KOKKUVÕTE Pakistan on riik, millel on veel palju areneda. Põllumajanduse algelisus on seal märgatav ka põllumajandusega mittekursis olevale inimesele.Põllumajandus on seal tähtis elu osa, tänu millele saavad seal paljud inimesed ära elada. Põllumajanduse osakaal on seal suur.
Peamised põllumajanussaadused on puuvill, nisu, riis ja suhkur (kokku 75% põllumajanduskultuuride kogusaagist), puuviljad, õlitaimed, datlipalmid, piim, liha (sealhulgas lambaliha) ja munad. Kõige olulisem põllumajanduskultuur on nisu; 2005. aastal tootis Pakistan rohkem nisu kui kogu Aafrika. Palju peetakse loomi ning loomne toodang moodustab poole põllumajandussektori toodangust. Enamiku põllumajandustoodangust kasutab ära kiresti arenev toiduainetööstus. Riigis vajamineva teraviljakoguse suudab riik ise toota. Nii merest (70%) kui ka sisevetest püütakse kalu. Viimasel ajal on edendatud krevetikasvatust. 5. Metsamajandus ja metsatööstus Metsa ei ole Pakistanis just eriti palju enamasti on seal kõrb, poolkõrb või rohtla, selle pärast ei tegele Pakistan eriti metsandusega. Riigi põhjapoolsetes mägedes kasvavad kuused, männid ja seedripuud. Läänepoolsetes mägedes kasvab kadakas ja võsa. Piki lõunarannikut on
lammaste arv 97-lt 33 milj-le. Loomakasvatusele andiski kollektiviseerimine ilmselt kõige rängema hoobi. Samaaegselt põllumajandustoodangu langusega suurendas riik jätkuvalt toiduteravilja väljavedu. 1928 oli välja veetud 0,6 milj tonni, 1932 veeti välja 5,4 milj tonni. Terves NL-is tekkisid paratamatult probleemid toiduainetega. 1932 muutus olukord NL juhtkonna jaoks sedavõrd teravaks, et oldi sunnitud taas rakendama sunnitmeetmeid vajaliku teraviljakoguse kokku saamiseks. Kõikjal maal loodi erakorralisi komisjone, nende kätte anti relv salgad, kes käisid kolhoosist kolhoosi ja sunniviisiliselt konfiskeerisid kogu olemasoleva teravilja, kolhoosidele jäeti hädavajalik varu enam-vähem alles, ka seemnevilja, üksiktalunikelt võeti absoluutselt kõik ära. 1932-33 oli suur nälg NL-s, tuntud ka Golodomor nime all. Seekordne näljahäda oli veel hullem kui 1921-22 nälg, mis oli osaliselt põhjustatud ka sõjast, maj laosest ja ebasobivatest