ruum on selleks, et see läbi käia, aga mitte, et sellest läbi murda; kirjutus loob pidevalt tähendusi, ent ainult selleks, et neid jälle hajutada: ta asub tähendust süstemaatiliselt vabastama. Nõnda vallandab kirjandus (edaspidi tuleks pigem öelda kirjutus) -- kuivõrd keeldub omistamast tekstile (ning maailmale kui tekstile) ,,saladust", st lõplikku tähendust, -- tegevuse, mida võiks nimetada anti-teoloogiliseks, lausa revolutsioo niliseks, sest tähenduse seiskamisest lahtiütlemine tähendab lõppkokkuvõttes Iahtiütlemist Jumalast ja tema hüpostaasidest: mõistusest, teadusest, seadusest. * Tuleme tagasi Balzaci lause juurde. Seda ei ütle keegi (st mitte ükski "isik"): selle lause lähtekoht, tema hääl, pole kirjutuses, vaid lugemises. Üks teine, väga tabav näide aitab meil
sajandil (Vahtre, 2000). Pietismi levik Baltikumis Oma olemasolu esimese sajandi vältel püsis luteri usk suhteliselt kindlates raamides. Pietismi näol oli tegemist esimese katsega murda 17. sajandi keskpaigani kestnud ususõdades luteri kirikule peale surutud konservatiivsust, ja elavdada usuelu. Nimetus pietism tuleb ladinakeelsest sõnast pietas vagadus, mistõttu eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka vastet vagadusliikumine (Laur, 2003) . 7 Pietismi teoloogiliseks eripäraks oli kriitiline suhtumine 1580. aastal ortodoksse luterluse aluseks saanud Konkordiraamatus sisalduvatesse Martin Lutheri usutunnistuslikesse kirjadesse. Kuna Luther ise luges Piiblit usu küllaldaseks aluseks, tunnistasid ka pietistid Lutheri kirju vaid niivõrd, kuivõrd olid need seotud Piibli endaga. Esimesi märke pietismi mõjudest Baltikumis võime kohata juba 17. sajandi lõpul. 1740
annaabi.ee 
