Tõde ja Õigus II Terve tekst
seda. Andestage mulle see ja kõik muu. Mulle tundub, nagu oleksin ma Teile ainult haiget ja
kurja teinud, ja see piinab mind vahel. Aga siis lohutun mõttega: kui ma tunnen, et mind
võidakse armastada, et mind võidakse isegi peale surma armastada, ega ma siis nii halb ja kuri
olegi. Eks ole nii?
...Viimaks ometi rääkisin neile tõtt, ütlesin, et ma polegi koju kirjutanud ja et ma omakseid näha
ei taha. Teid ka mitte: mälestage mind, nagu olen pildil. Aga ma kardan, nad telegrafeerivad.
Ükskõik! Miski ei muuda enam midagi. Kogu Teie veri ei suudaks mind enam aidata. Ei, ka see
mitte! Nõnda on hea, nõnda on kõige parem ja kindlam. Paratamatus on ikka kõige parem ja
kindlam.
...See on eelviimne kord, kus ma pliiatsi kätte võtan, nõnda arvan. Viimses kirjas ütlen Teile
veel midagi, ütlen seda ainult sellepärast, et siis, kui seda loete, mind ei ole enam. Siis panen
ka oma nime alla, sest varsti pole ma üldse muud, kui aga paljas nimi. Sellepärast panengi ta
annaabi.ee 
