See on ühelt poolt vajalik, tagamaks signaalide kindla leviku ka väga pikkade (suur takistus) abonentliinide puhul, samas areneb tänapäeva sidetehnika sootuks väiksemate voolude kasutamise poole. Rezhiimis 'toru hargil' analoogtelefonivõrgus alalisvoolu ei voola. Telefoniaparaadist on võrku ühendatud ainult vahelduvpingele (sissetulev kõne) reageeriv kõlisti. Rezhiimis 'toru hargilt võetud' voolab võrgus nõrk (tugevate voolude korral tekiksid probleemid telefonikeskjaamade ehitamisel) alalisvool. Tänu suhteliselt suurtele pingetele, rakendub abonentliinis vool (võimalus kõneks) ka suhteliselt suurte liinitakistuste korral. Telefonijaamast kutsutakse abonenti kõnele 110V-se 50Hz-se vahelduvpinge rakendamisega telefoniliinile (telefoni kell heliseb). Telefoniabonent saadab valitud numbri keskjaama liini korrapärase lahti- ja kokkuühendamisega (impulsside arv = telefoninumbri osa).
oskavad. Kasutaja jaoks on BRI telefoniliin, millel on võimalik pidada samaaegselt kaht sõltumatut ühendust. Kui on tegemist andmeühendusega, on ülekandekiirus kanali kohta 64 kbit/s (64 000 bitti sekundis). Teine levinud ISDN-liin on PRI ja tema Euroopas kasutatav füüsiline kuju S2. See kannab endas 30B+D kanalit ja ülekandekiirus on 2048 kbit./s (B-kanalid 64 kbit/s, D-kanal 64 kbit/s ja signaalinfo 64 kbit/s). S2 enamlevinud kasutusala on telefonikeskjaamade ühendamine. Peaaegu kõik ISDN-telefonijaamad, kus on abonente poolsada vöi enam, ühendatakse linna telefonivõrku ühe või mitme S2 liiniga. S2 eelkäija on R2 signalisatsioon. See oli samuti 30 kõnekanaliga 2 Mbit/s liin, ent ei omanud veel mingit pistmist ISDN-ga. Üle S2 on võimalik kanda kõike informatsiooni, mis on määratud ISDN-ga. Tuleb ent märkida, et PRI tähendab 30B+D ühendust ainult Euroopas. Aasias on see standard 31B+D, Ameerikas 23B+D (1564 kbit/s)
annaabi.ee 
