Hilisekspressionism käsitas luulet pigem ideoloogilise relvana. Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionistid kirjutasid suurlinnaelu käsitlevat luulet: linn, tänavad, majad, sõidukid on deemonlikult elustatud, tehniseeritud kaasaeg rõhub inimest, kelle mina-isik lõpuks laguneb. Ekspressionistlikele luuletajatele on omane inetuse-esteetika: surm ja enesetapumotiivid, moraalne ja intellektuaalne kriis, mõttetus, jõuetus, lootusetuse kogemus. I MS aegses ja järgses ekspressionismis väljendub süütunne toimuva pärast, tuntakse kannatajatele kaasa, kutsutakse inimesi üles end ohverdama. Esteetilise asemel kerkib sõja järel esile eetiline. Ekspressionismi
Malinowski kultuuriteooria baasiks on inimese tunnustamine loomaliigina. Inimolemust määratleb Malinowski bioloogilise determinismi kaudu, rõhutades kõigi kultuuride rajanemist üksikindiviidide baasimpulsside (hingamisvajaduse, nälja, janu, seksimissoovi, väsimuse, unisuse, hirmu, valu jmt) rahuldamisel. Marcuse, Herbert - ameerika filosoof; Frankfurdi koolkonna väljapaistvaim esindaja,uue vasakpoolsuse ideoloog. nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitik. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. Inimene on vaid rattake süseemis, ta ei tunne mingit alternatiivaset maailma ja blokeerib tuleviku. Sellele saavad vastu hakata üliõpilased, rõhutud klassid ja vähemused. Üheks sellevastase protesti vormiks on "uue meelelisuse" arendamisele
enam ammu välja nagu raamatud, ei saakski tõeline raamat enam raamat olla“ Herbert Marcuse: 1960.aastate lõpul mõjutas Marcuse kehtiva ühiskonna kriitika kontrakultuuri liikumist ja üliõpilasrahutusi USA-s, mistõttu on teda kutsutud uusvasakpoolsuse isaks. Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne noorsooliikumine nüüdisajal kaalukaim revolutsiooniline jõud. Marcuse omandas uute vasakpoolsete ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna kriitikaga. Massikultuuril ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne ühiskond on Marcuse järgi irratsionaalne ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste
Inimene sureb. Mina pean surema. Ja see suremine määratleb kogu mu elu. Kui ma oleksin surematu, siis mu eluviis oleks täiesti teistsugune, ma kujundaksin oma olemasolu täiesti teistmoodi. Surematuna poleks ma enam inimene. Surm on tüüpiliselt inimlik võimalus. Inimlik olemine on niisiis sisseelamine sellesse viimsesse kibedasse võimalusse, surma võimalusse. Inimeseks olemine on olemine surmale (Sein zum Tode). -) Mitte igaüks ei suuda seda aksepteerida. Selletõttu on kaasaegses tehniseeritud maailmas palju ebatõelisi inimesi. Ebatõeline (uneigentliche) on see inimene, kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüab unustada niipalju kui võimalik. Massinimene tõrjub kõik oma võimalused välja. Ta ei taha mõelda surmale. Ta tõrjub endast vabaduse ja vastutuse. Ta varjab end väljendustega "öeldakse, mõeldakse nii ja nii jne". -) Ebatõeline inimene on võõrandunud iseenda ja kaasinimeste suhtes. Ta on põgenemas omaenda isikliku vastutuse eest. See on 20
annaabi.ee 
