1903.a.sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter,kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega
edasisteks õpinguteks, aga eelkõige seda oligi tarvis. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter Niine tänava alguses Kotke majas, kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Maja asus vastu Rannavärava mäge, akendest avanesid ilusad vaated lahele, vanalinnale ja Toompeale. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid et tõsiste eeldustega noored rahapuuduse tõttu kõrvale ei peaks jääma, kehtis viimastele nn. priikool. 1904. a. sügisest tõusiski eestlastest õpilaste osatähtsus ja nad said ateljeekoolis valdava koha, vastavalt sellele pääses ikka selgemini maksvusele ka rahvuslik meelsus. Sellest aga ei sugenenud mingit sallimatust:
annaabi.ee 
