Samasuurtel veepiiskadel kaldub pikema lainepikkusega punane valgus oma esialgsest suunast rohkem kõrvale kui lühema lainepikkusega sinine valgus.Miraaz: Mõnikord näeme kaugeid objekte seal, kus nad ei tohiks kuidagi olla. See on optiline nähtus miraaz ehk terendus, tuntud ka fatamorgaana nime all.Kõige sagedamini on miraaze kirjeldatud kõrberahvaste muinasjuttudes ja meremeeste lugudes. Eeskätt seetõttu, et nendel tegevuspaikadel on üks ühine tunnus - näha võib kaugele. Ometi ainult sellest miraazi tekkimiseks ei piisa. Vaja on, et valgus jõuaks meieni ebaharilikust suunast.Virmalised: Kõigis senikirjeldatud nähtustes on valgus pärit mingilt väliselt kiirgajalt, olgu see siis Päike, Kuult peegeldunud päikesevalgus või mingid inimese poolt loodud valgustid. Põhjamaades - on ju ka Eesti põhjamaa - pimedatel talveöödel nauditavat
"Criticon" (suur kriitik, see kes teisi kritiseerib) ilmus kolmes osas (1651-1657). Natuke lähedane Don Quijotega. Allegoorilis-sümbolistlik romaan. Avatud sümboolika. Allegooria ei vihja, ütleb otse välja. Kuid avarust ja konkreetsust nagu Don Quijotes ei olnud. Raskesti tõlgitav, konseptide mägud (mõistemängud). Sarnane selle poolest,et ka selles oli tegelaste paar, mehe sümboolika, naise osa ei ole kuigi tugev, naise osa on kõrvale jäänud. Isa ja poeg ja nede rännaks erinevatel tegevuspaikadel, lähevad Hispaaniasse. Reaalsus kui allegooria. Tegevuspaigad on maailmaplats, pööbliõu, tühisuse koobas jne. Isa on mõistuseinimene ja poeg on looduslaps. Lõpuks jõuavad surematuse saarele, kuhu on paigutatud Graciani poolt mitmeid antiigi tegelasi. Sinna saarele pääsevad ned, kes on eriti silma paistnud kultuuris jne. Rännak ei toimu mitte ainult ruumis (maailmalaat, hulkade plats), vaid ka aja mõttes, see teekond on nagu eluteekond.
annaabi.ee 
