spordivõimalusi, motivatsiooni puudumine, ajapuudus, kukkumishirm ja paljud muud teised tegurid. Füüsilise keskkonnaga seotud takistused on ilmastikutingimused või liikumistingimuste või-vahendite sobimatus eakatele inimestele. (Vuori jt 1995: 102-104). Vananeva elanikkonna kehalise aktiivsuse ning liikumisharrastuse edendamine on tänapäeval üks olulisemaid terviseedenduse küsimusi. Kindlasti peaks muutma liikumiskultuuri struktuuri ja tegevusmalle ja arendada tervishoiu-, sotsiaal-, ja hariduspoliitikat sel määral, et vanemate inimeste terviseliikumisega seotud vajadusi piisavalt arvesse võetaks. (Vuori jt 1995: 102-104). 5 3. FÜÜSILNE AKTIIVSUS EAKATEL: KASUD JA KAHJUD Füüsilise aktiivsuse kasulikkus ja piirid sellega tegeledes. Teoreetiline osa viitab oma tervise kontrollile ja selle tajumisele kui palju kontrolli on ühel inimesel välise keskkonna üle
· Tähtsal kohal on suhtlus õpetajatel omavahel, õpilastel omavahel ning õpetaja ja õpilase vahel. Õpetaja ülesandeks on organiseerida, stimuleerida, motiveerida, nõustada arvestades kõikide õpilaste erinevusi ja teadmistepagasit. · Õpetaja ei ole enam "asjatundja", kes jagab "õigeid" teadmisi ja tegevusmalle klassile, vaid ta on ressurss, mille ülesandeks on anda õppijale võimalus leida endas olemasolev potensiaal ja seda kasutada, äratada õpilases küsimusi, probleeme ja ergutada teda mõtlema. · Õpetaja peab leidma õiged viisid õpilaste motiveerimiseks, arvestades sealjuures kõikide õpilaste võimeid ning teadmistepagasit. Keskne koht on rühmatööl ning kogemusel learning - by - doing (õppimine läbi tegevuse/kogemuse).
Ka praegu rakendatakse koolides konstruktivistlikke õppimiskäsitlusi õppetöö käigus üsna palju. Olulisel kohal on õpetajatevaheline, õpilastevaheline suhtlus ning õpetaja ja õpilase vahel toimuv suhtlus. Õpetaja ülesandeks on olla organiseeriv, stimuleeriv, motiveeriv ning nõustav, võttes arvesse kõikide õpilaste erinevusi ja teadmistepagasit. Õpetaja pole enam "asjatundja", kes jagab kulbiga pähe kallates õpilastele "õigeid" teadmisi ja tegevusmalle, vaid õpetaja on ressurss, mille ülesandeks on võimaldada õppijale leida üles õppijas endas olemasolev potensiaal ja suunata õpilast seda kasutama, äratades õpilases küsimusi, probleeme ning ergutada õppurit mõtlema. (Teppan, s.a.) Järgnevalt erinevatest meetoditest. Uurimuslik õpe Uurimuslikku õpet rakendatakse tänapäeval koolides päris palju ning Eestis on enamuses gümnaasiumi astmetega koolides kohustuslik viia õpilasel läbi uurimustöö. Uurimusliku õpet
Laps haarab, viskab, keerab, laseb lahti, tirib, nuusutab, maitseb, lööb, rebib, helistab, sakutab, võtab osadeks jne. kõike, milleni ta ulatub. See on arengu juurde kuuluv info hankimine. Väikse uurija oluline ülesanne on tutvuda keskkonna vormide, värvide, materjalidega ja saada selgeks, kuidas ta oma keskkonnas tegutseda saab. Tähtis on ka õppida uusi motoorseid oskusi ja tegevusmalle: keha valitsemine, käe ja silma koostöö jne. Läbi sensomotoorse arengu toimub ka kognitiivne areng, millest üheks on OBJEKTI JÄÄVUS, mida iseloomustab asjaolu, et objekt või isend eksisteerib ka siis kui on silmapiirilt kadunud. See võimaldab lapsel tunda turvaliselt kui vanemad on läinud (teab, et vanem on endiselt olemas ja tuleb tagasi).
annaabi.ee 
