asi üldjoontes ja tüüpiliselt on ning kuidas tuleks sellega ringi käia. Teise nimega stereotüüp Semiootika märkide ja nende toime uurimine Sotsiaalne konstruktsionism- `reaalsus` on teadmine, mis juhib meie käitumist, kuid meil kõigil on reaalsusest erisugune ettekujutus. Struktuurne sidusus -adaptatsioon (kohastumine), kus keskkond ei määra, millised muutused toimuvad, vaid seda teeb iga süsteem ise. Mõlemad (siin psüühilised) süsteemid on autonoomsed ja tegevuslikult suletud. Süsteem- tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel. Süntaktika- märgi (sõna) suhteid teiste märkidega (sõnadega) Süntagma-(vähemalt kahest grammatiliselt seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on sõnumiks valitud märkide rida või kooslus. Tagasiside- midagi, mida masin või organism loob, juhitakse tagasi, et modifitseerida loomise protsessi. Teave - miski on saanud teatavaks või midagi on õpitud kas siis oma kogemuste või teabevahetuse kaudu
sotsiaalkonstruktsionistlik: see arusaam peab Bioloogilised süsteemid (organismid), püühilised kommunikatsiooni interaktsioonide ehk vastastiktoimete süsteemid ja tulemuseks. Selle käigus suhtlejad jagavad ja loovad sotsiaalsed süsteemid on autopoieetilised nad on tähendusi; iseennast süsteemne: selles arusaamas on kommunikatsioon - pidevalt taasloovad ja tegevuslikult suletud konstruktivistlikud Psüühilised süsteemid on: sõnumite loomine through-puti abil. Püüab mõista, mis tegevuslikult (operatsiooniliselt) suletud; toimub sõnumitega, kui need ringlevad inimeste seas teineteisele läbipaistmatud (ei võimalda otsest ning inimesed neid interpreteerivad ja juurdepääsu endale); reinterpreteerivad
Ratsionaal-legaalne võim põhineb uskumusel seadusliku korra legaalsusesse ning võimulolevate isikute õigusesse valitseda. Suhted reguleeritud seadustega. (Münch 1993) Üks arvestatavamaid sotsiaalse korra tekke seletusi on Talcott Parsonsi (1951) ja Niklas Luhmanni (2009, 1997) topeltkontingentsi teoreem. Sotsiaalsed süsteemid koosnevad kommunikatsioonidest. Selles 3 valikut : teave, edastamisviis ja vastuvõtt. Vastastikku on kaks musta kasti ego ja alter. Mõlemad on tegevuslikult suletud ja autonoomsed psüühilised süsteemid ning sellisena nii teineteise kui ka vaatleja jaoks suletud mustad kastid keegi nende sisse ei näe. Samas loovad mõlemad suhtlejad oma tegelikkust, teevad valikuid sõltuvalt teise otsustest. Kummagi jaoks on teise käitumine määramatu ja võimalik: midagi võib oodata, aga võib minna ka teisiti. Sellest katse-eksimuse ketist kujuneb spetsiifiline
teostus. Kõige paremaid tulemusi õppimisel annavad minu arvates aktiivõppemeetodid (olen neid kasutanud koolis oma aine õpetamisel ning ka ülikoolis rakendatakse eid meie peal). Aktiivne õppimine on õppija motiveeritud, tahteline, eesmärgipärane vaimne või füüsiline tegevus õppimise kaudu realiseeritva eesmärgi saavutamiseks. Aktiivõppe kasutegurid täiskasvanuõppes: Tagab protsessi õppijakesksuse. Võimaldab saada ühist kogemust, mis liidb õpperühma nii tegevuslikult kui ka emotsionaalselt. Suurendab õppijate huvi ja õpimotivatsiooni. Võimaldab kasutada õppijates enestes peituvat potensiaali- kogemusi, eelnevaid teadmisi, rakendada sotsiaalseid oskusi. Arendab kommunikatiivseid ja koostööoskusi. Võimaldab tõsta õppijate vastutust õppe tulemuslikkuse eest. Mõjutab õppijate hoiakuid ja suhtumisi. Õppemeetoditest rääkides peetakse sageli silmas n-ö puhtaid meetodeid. Tegelikkuses leiavad
liikumisest grupieesmärkide saavutamise suunas. Selged eesmärgid teevad grupi juhtimise hõlpsamaks, kuna grupil on selge pilt, mida ja kuidas püütakse saavutada. Samuti teevad nad lihtsamaks interaktsiooni grupi ja isegi mitte-grupiliikmete vahel. Hõlpsam on hiljem eesmärkide saavutamise protsessi hinnata ning võimalikke konflikte lahendada. Uurimused on kindlaks teinud, et gruppidel on parem võimalus efektiivsuseks järgnevatel juhtudel: Eesmärgid on selged, tegevuslikult defineeritud ja mõõdetavad. Grupiliikmed näevad eesmärke asjakohastena, saavutatavatena, tähenduslikena ja arvestatavatena. Nii personaalsed kui ka grupieesmärgid on saavutatavad samade tegevuste ja ülesannete kaudu. Eesmärke nähakse väljakutsuvatena ja mõõduka läbikukkumisriskiga. Ressursid eesmärkide saavutamiseks on saadaval. Grupiliikmete koordineeritavuse tase on kõrge.
Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad. Visuaalne teater etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob. Genotekst mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure. Lavalisus lai käsitlus: nõue, et näidendi mõttesisu oleks dialoogiliselt ja tegevuslikult kehastatud (näidend peab olema mängitav, näitleja materjal sõnastatav ja peab saama luua füüsilist tegevust); kitsas käsitlus: draama- ja teatripoeetika suhestatud, kuidas peegelduvad draamas ajastu teatrikonventsioonid, tehnilised ja mängulised võimalused, teatrit mõjutavad normid. Näidendi suhe ajastu teatrikeelega näidend vastab kinnistunud teatriesteetilistele normidele. Orienteeritud
Spordi all mõistetakse institutsioonilisi võistluslikke tegevusi, mis sisaldab kas suurt kehalist pingutust või kompleksset kehaliste vilumuste kasutamist indiviidide poolt, kelle osalemine on motiveeritud tulenevalt isiklikust naudingust ja välistest autasudest lähtuvalt. Institutsionaliseerumine on sotsioloogiline mõiste, mille all mõistetakse protsessi, mille kaudu tegevused ja organisatsioonid ajaliselt ning tegevuslikult standardiseeritakse. Institutsionaalsed tegevused omavad formaalseid reegleid ning organisatsioonilist struktuuri tegevuste sooritamisel. Nii erinevad spordi sotsioloogi seisukohalt vabal ajal iseseisvalt mäesuusatamisega tegeleva inimese ning olümpiamängudel esineva sportlase tegevused institutsionaalses mõttes üksteisest oluliselt. Spordi institutsionalseerumise protsessi iseloomustab: 1. Tegevuse reeglid muutuvad standartseteks
8.2 Statistika olemus ja tegevusvaldkonnad Mõistel statistika on mitu omavahel seotud, kuid sisu poolest erinevat tähendust. Sageli mõeldakse statistika all iseseisvat teadust, mille põhiülesandeks on meetodite väljatöötamine statistilise informatsiooni hankimiseks, töötlemiseks ja analüüsimiseks (järelduste ja üldistuste tegemiseks) ning väljatöötatud meetodite kasutamine ülesannete praktilisel lahendamisel. Siit tulenevalt võime statistika jaotada kaheks tegevuslikult erinevaks osaks teoreetiline statistika (millest põhiosa moodustab matemaatiline statistika) ja rakenduslik statistika. Käesolevas õppematerjalis on silmas peetud eelkõige rakenduslikke eesmärke. Teiseks kasutatakse mõistet statistika statistilise informatsiooni kogumite tähenduses, tähistades hangitud andmete hulka. Kolmandaks kasutatakse mõistet statistika ka praktilise tegevusala tähenduses. Sellisel juhul
annaabi.ee 
