on uus ja tuleb väljastpoolt, teisest riigist, võõrastelt. Romaani lõpuks on metsakultuur hääbumas, selle esindajad mandunud, hullunud või alla andnud. Autor kujutab selle loo abil tänapäeva, kus liiga kergelt võetakse üle massikultuur, teiste riikide soovitused ja nõuanded, kasutamata kainet mõistust ja mõtlemata, kas see kergendab või raskendab meie elu. Näidend ,,Eesti matus" (2002). Postmodernistlik, on täis vihjeid romaanile ,,Tõde ja õigus" tegelasnimede ja karakterite kaudu. Tegevus toimub tänapäeval. Talus, mille peremees on just surnud, saavad kokku tema järeltulijad ja naabrid, et peiesid pidada. Näidend kujutab, kuidas eestlase teevad pidevalt tööd, sest see on nende meelest ainuõige eluviis. Isegi linnastunud inimesed puhkasid nii aktiivselt, et vaba aega polnudki. Samuti meeldib neile meenutada eestlaste kannatusi ja eluraskusi. Noored on teistsugused, kuid ei saa vanemate seisukohta vastu
(keel). Jne. jne. Lähemal vaatlusel võib siiski näha nõrka välistuvat kontrasti vähemalt inim- ja loomametafooride tähendusalades: inimkujundid tähendavad statistilisest ootusest sagedamini loomi või taimi, loomkujundid taas inimolendeid, kultuuriobjekte (st. kõike inimese poolt valmistatut) ja elutuid loodusobjekte. Toome inim- ja loomkujundite kasutamise kohta veidi lähemaid näiteid. 7 Inimkujundite hulgas omakorda on "tegelasnimede" jagunemine stampideks ja eranditeks taas väga ebaühtlane ning tugevaimate stampide hulk üsna väike ja selgesti määratletav. Suurimad dominandid on: 1) mees; 2) perekonnaliikmetest, sh. vendadest-õdedest, üldse erisoolistest inimestest moodustatud tegelaspaarid ja -komplektid (isa + ema, isa + ema + pojad + tütred, taat + memm, viis venda, neljakesi sõsarad jt.); 3) mitmesugused üksikult esinevaid vanureid märkivad terminid (vanamees,
annaabi.ee 
