jääda, muidu ollakse ise iganenud ning ei suudeta massi sulanduda, mis teeb omakorda igapäevaleiva teenimise raskeks. Inimestel on ka keeruline jääda põhimõttekindlaks, kui vanemad ei ole neile seda lapsest saati sisse õpetanud. Kuna tänapäeval ei vedele hästitasustatud töökohti iga nurga peal, teeb see inimesed raha suhtes väga ettevaatlikuks. Iga ost mõeldakse eelnevalt hoolega läbi, mitte ei loobita krõbisevat tühja-tähja peale õhku. Raskelt teenitut säästetakse ja hoitakse kokku üldjuhul eesmärkide ja unistuste teostamiseks, olgu selleks siis korralik kaamera, puhkusereis soojale maale või oma kodu soetamine. Samas leidub ka inimesi, kelle põhimõtteks ongi lihtsalt olla kokkuhoidlik – milleks osta uusi asju, kui vanad veel suurepäraselt toimivad. Raha kulutamine on samuti omamoodi oskus. Mulle meeldib, kuidas Henry David Thoreau on kunagi öelnud: „Peaaegu igaüks teab, kuidas raha
Ja see on väga tähtis. Kui pole aega endaga tegeleda ,siis unustad ennast ära ja sinust saab mälestus. Enda unustamine on jube. Raha tekkitab sõltuvust. Hasartmängud on raha põhjustatud. Need muudavat inimese mõtlemsivõimetuks. Kui kasiinosõltlane saab raha ,siis tema mõtlemine on, et kui kasiinos võita, siis saab palju rohkem raha. Kui aga saab raha normaalne inimene ja talle pakutakse kasiinosse minna, siis tema keelduks ja ütleks, et ma ei taha oma raskesti teenitut raha panna masinasse, mis selle lihtsalt ära sööb ja tagasi ei anna sentigi. Olen küllalt näinud mehi, kes passivat mänguautomaadi taga, silmadees jooksevad ka dollarid. Kuigi se võimalus seal võita on peaaegu et null. Ja kui on viimased sendid maha mängitut ,siis võib öelda, et selle inimese on raha enda võimusesse saanud ehk orjastanud. Järeldan, et kui raha üldse pole, siis ei ole hea, ja kui raha on liiga palju ,siis ka pole hea ,tuleb leida see kuldne kesktee
puudumisele, elas niinimetatud tööloom vapralt edasi oma sisemiste väärtuste arvelt rahvakultuur ja kombed suutsid säilitada eneseuhkuse ja usu iseenda võimetesse. Kukru kosumisega kaasneb tahe teenitud rahakoormat kuhugi paigutada. Riigis, kus inimene on võrreldav talveks valmistuva orvaga, kellele kogutud tammetõru- ja pähklikuhjad ikka minimaalsed tunduvad, on summade investeerimine millessegi, mis otsest tulu ei too, raskendatud. Pigem paigutatakse teenitut materiaalsete vajaduste rahuldamise suunas hingematvalt luksuslik maastur ja jalgpalliväljakusuurune eramu on üldsusele palju vastuvõetavam kui kupüüride kaootiline jagamine rahvamajadele või raamatukogudele. Kuid samamoodi nagu meie võsukesed vajavad arenemiseks ning lõbutsemiseks mängukannidega hullamist, on täiskasvanud inimese siseelu kultuurituse südantrebestavast hädakisast kajatuna
annaabi.ee 
