samaga tasuma, on inimestel vabadus teha esimene järeleandmine, ja seega alustada kasulikku vahetusprotsessi. Lõppude lõpuks, kes tahaks esimesena oma huve ohvriks tuua, kui teisel poleks sotsiaalset kohustustnjäreleandmisele samaga vastata? Nii riskiks ta sellega, et loobub millesti ega saaks midagi vastu. Aga kui kehtib vastastikune reegel, siis tunneme enda julgelt, tuues esimesena ohvri partnerile, kes on kohustatud meile ohvri tooma. (Cialdini 2005:44). Küsija teenest või esimest pakkumisest on teoorias alati lihtsam loobuda kui praktikas. Kõigepealt peaks aru saama kas küsija pakkumine on mõeldud ausana või ärakasutamis eesmärgil. Kui me oleme selle enda jaoks kindlaks teinud, siis saame öelda, et teenele tasutakse teenega, aga mitte trikkidele. Me peaksime mõtlema, nendele konkreetsetele pakutavatele asjadele, mida meile üritatakse müüa. Kas meil on neid vaja, mis ma sellest kasu saan? Näiteks kui autosalongis müüja on
Kunagi ta uskus inimestesse, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õigust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida ta pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee ja toidu tagavarast. Nüüd purjetab ta kergemini edasi, aga janusse surijana. Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamiku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu. Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada. See, kes asub head tegema, ei tohi oodata, et inimesed sel puhul kivid tema teelt ära
trühvlid ja, et temast ei jää märki siia maailma maha- ka Helmerite kodus ununeb ta taas ja Nora ning Helmer leiavad uued tutvused. Nora kosutab, et ta ei tohi surra ja neid jätta. Lõpp depresiivsele jutule aga saabub kui püüdes tuju tõsta hakkab Nora oma kostüümi näitama, peale seda küünla valguses komenteerib Rank, et ei kujuta ette mis oleks temast saanud kui ta ei oleks siia majja sattunud ja kui tasakesi Nora hakkab rääkima hiiglaslikust teenest mis tõestaks Ranki suurt sõprust kuid kõhkleb selle väljasaamisega arvates, et aitab toob päevalgele (kuu valgele), et Helmer ei ole ainuke ke son valmis Nora eest surema ja, et ta aramstab teda nii siis ükskõik mis oleks see asi mis Nora tahab öelda- temale on kõige kindlam ja usaldusväärsem- Rank soovib teha ükskõik mida, et lahkuda siit ilmast teadmisega, et on aidanud oma armastsust, parimate hetke selleks ei leia
annaabi.ee 
