Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Teemanttuvi". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
linnud, kanaari, roht, teemanttuvi, teemanti, täpid, rohtu, papagoide, võrsed, muneb, lennata, vanematest, püüdesEestis 40-80 tuhat paari. Euroopas 6,8-10 miljonit paari · Välimus.Kaljutuvi keha on tuhkhall, tiibadel kaks musta tiivavööti. Enamik kodutuvisid on pärinud selle halli põhitooni, kuid kodutuvi salkades on väga eriilmelise mustri ja värvusega linde. Tiibade alaküljed on heledamad, tiivaotsad seevastu tumedamad. · Pereelu.Kodutuvi on võimeline pesitsema aastaringselt ja munema 5-6 kurna. Meie kliimavöötmes pesitseb ta siiski ainult vahemikus märtsist septembrini ja muneb 2-3 kurna. Nagu kõigil tuvidel on neil kurnas ainult 2 muna. Mune hauvad mõlemad vanalinnud 16-19 päeva. Pojad saavutavad lennuvõime tavaliselt kolmenädalastena, kuid mõlemad vanemad toidavad neid kuni viis nädalat. Piiritaja e. piirpääsuke · Kus võib kohata.Kõikjal Eesti,suured Pereelu. Mai lõpus-juuni alguses muneb metsamassiivid.
väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada. Elupaik ja -viis Elutseb põõsassoodel ja -rabadel, puisniitudel ja hõredates metsades. Toituma lendab tihti põldudele ja kultuurniitudele.
...................... Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas
Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma.
kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias. Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid on rohkem, kattes kogu keha ja pea.
Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Ma
2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis-aprillis
Varsti kogunevad noored suurtesse parvedesse ja otsivad toitu. Lõunasse talvitama lendavad suitsupääsukesed septembri teisel poolel või oktoobri algul, kevadel saabuvad oma tuttavale pesapaigale tagasi aga aprilli lõpul või mai alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. Täpsem info Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist. Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist
karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks. Nende kadumise põhjuseks on peamiselt elupaikade hävimine. (Wikipedia, 2011) Teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) Teelehe-mosaiikliblika elupaigad on niisked lillerohked märjad või soostunud niidud ja võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium
pesa männi ladvaossa, kuhu mai keskel munetakse ainult üks valkjas muna. Haudumine vältab poolteist kuud ning poeg veedab pesas kaks ja pool kuud seega on keskmine Eesti suvi liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul. Levik ja arvukus Madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane, sest liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Meil igal aastal peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis kohatavad linnud on enamasti üksikud, kuid soodsamatel aastatel võib Eestis hinnanguliselt pesitseda kuni 5 madukotkapaari. Madukotkad eelistavad loodusmaastikke, neid võib kohata eeskätt suuremate rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud. KONNAKOTKAD Välitunnused Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm.
paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse kõrvaavaustesse. Kakulistel asetsevad kõrvad tavaliselt sümmeetriliselt, tänu millele suudavad need linnud ülitäpselt lokaliseerida iga heliallika. Nende suured silmad vaatavad vaid otse enda ette (üldiselt paiknevad lindudel silmad pea külgedel). Kakk ei saa küll silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead pöörates vaadata otse seljataha, 180o. Öine rünnak
(Loomade elu, Imetajad). Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad) Toitumine Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest. Põhiosa toidust moodustavad kalad, linnud , samuti närilised( nt. Mügrid, ondatrad, rotid), roomajad ja selgrootud (nt vähid ja putukad). Saaki püüab vees või vee läheduses. Isased püüavad tavaliselt suuremaid saakloomi, kui emased ja peavad viimasest enam jahti maismaal. (euroopa imetajad, loomade elu ) Järglased Naarits paaritub märtsis- maini. Pojad sünnivad mai lõpus ja juunis. Suguküpsus saabub 1 eluaasta lõpuks. Tiinus kestab 40- 43 päeva. Pesakonnas on 2-7 poega ( keskmiselt 3-4 ). Aastas üks pesakond
Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu 1995. aastast. 2015. aasta lind on viu. Oma nime on viu endale ise loonud, hüüdes taeva all tiiresldes sageli ,,viiuu". Viusid on Eestis kolme liiki: arvukamaid ja tuntumaid liike on hiireviu (Buteo buteo), lisaks võib Eesti kohata ka herilaseviud ja karvasjalg- viud ehk taliviud. 2. Välimus Hiireviu on ronga suurune, umbes 51-57 cm pikk ja kaalub umbes 1 kg. Ta on tumepruun ja tal on valged täpid keha alaosas. Hiireviul on jässakas keha. Tiivad on tal laiad ja ümarad, nende siruulatus on umbes 1 meeter. Saba on lühike ja lai, jalad on kollased. Nokk on konksus ja tipust must. Emaslind on suurem kui isaslind, aga sulestik on neil samasugune. Noorlind on vanalinnule üsna sarnane, kuid nende peas leidub heledaid jooni ja silmad on hallid. Täiskasvanu värvuse saab lind 16 kuuselt. Hiireviu eluiga on umbes 8 aastat, vanimad isendid on elanud kuni 16 aastaseks. 3. Pesitsemine
Nastik võib toiduta elada pikka aega. Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
Salumetsa loomastik Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt-
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas. Kõige rohkem linnuliike leiab Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast. Euroopas võib kohata ca 1000 linnuliiki. Kõige linnuvaesem on Antarktika, kus elab 'vaid' 65 liiki. Lindudel on
Nad erinevad paljuski teiste lindudega ning tunnen nende eripärasuste, elukommete ja viiside vastu huvi ning sooviksin neist rohkem teada. Loodetavasti omandan koolibrite kohta uusi huvitavaid teadmisi. 1 KOOLIBRID Koolibrid on koolibrilased. Nad kuuluvad lindude sugukonda ja pikatiivaliste seltsi. Nende pikkuseks on 8-10 cm ja nad kaaluvad 7-8 g. Nad on ühtlasi ka maailma väikseimad linnud. (http://et.wikipedia.org/wiki/Koolibrilased) http://blog.audubon.org/cs/blogs/birdscapes/archive/2008/07/31/hummingbird- festivals.aspx KESKKOND Koolibri pesitsuskohad ulatuvad Mehhikost kuni Ameerika Ühendriikide lõunapoolsete alade, näiteks Arizonani. Harilikult võib teda kohata kanjonites ja sügavates jõeorgudes. Ta elab samuti kuivadel ja kivistel ning kõrbealadel. Nad eelistavad eluks pigem avamaastikku kui Kesk- ja Lõuna-Ameerika metsi. Enamik koolibrilasi elab troopikas.
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestel on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Toitumine - Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi. Inimest ründab ilves üksnes haavatuna. Ilvesed nagu ka teised kiskjad ei püüa terveid tugevaid loomi. Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed 5 kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib
Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest.
Paljunemine Innaaeg: Kevad. Munade arv: Kuni 100. Munade arenguperiood: 4-7 päeva. Rööviku arenguperiood: 2-3 nädalat. Eluviis: Toitumine: Peamiselt õienektar, näiteks nõgeste, karikakarde ja ohakate Eluea pikkus: Umbes 10 kuud. Lähisuguluses olevad liigid Rohkearvulisse koerlibliklaste sugukonda kuuluvad näiteks ohakaliblikas, nõgeseliblikas, päevapaabusilm, leinaliblikas. Esinemine Alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja Haitini. Kaitse Koerlibliklased on paljudes maades ohustatud seetõttu, et põldudelt ja aedadest on kadunud taimed, millest nad toituvad. Lapsuliblikas Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on põualibliklaste sugukonda lapsuliblika perekonda kuuluv liblikas. Lapsuliblikas on oma perekonna ainus liik.
või kreemikas tumedate ristvöötide või -triipudega keha alapool. Ülapoole on suled pruunikashallid või helepruuni värvusega. Kanakulli saba on küllaltki pikk ja sõudelennul kitsalt koos, keerlemisel aga lehvikjalt laienenud. Tiivad on laiad ja suhteliselt ümarad. Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee kunagi. Saagijahile läheb sageli ka avamaastikele. Kanakulli saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib. Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Kurnas on tavaliselt 3...4, harva 2 või 5 muna ja see on täis mai esimesel poolel. Kuuse-käbilinnu omapäraks on tüse nokk, mille otsad teineteisest ristamisi üle ulatuvad. Lind ise on varblasest veidi suurem. Isalind on põhiliselt punane, emalind kollakasroheline. Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas
Tema puuõõnsustest ei hooli ning seab kodu sisse näiteks vanas haraka- või varesepesas (Ader, 2008). Kõikidel kakuliikidel on valged munad. Tõenäoliselt pole hämaras pesaõõnsuses munadel kaitsevärvust väga vaja. Hele värvus aitab aga neid näha vanematel. Eesti kakkude pesades on tavaliselt 26 muna (Pappel, 2001). Haudumist alustab emaslind kohe pärast esimese muna munemist. Ülejäänud munad muneb ta vähemalt päevaste vahedega. Viimane poeg võib seetõttu kooruda kuni kaks nädalat hiljem esimesest järeltulijast. See võib kehvematel toiduaastatel põduramatele poegadele saatuslikuks saada (Pappel, 2001). Emane kakk ei lahku pesalt haudumisajal ega ka siis kui pojad veel liiga väikesed. Pere toidu eest kannab sel ajal hoolt isaslind. Paljud kakud hoiavad sigimisajal rangelt kinni oma territooriumi piiridest (Pappel, 2001).
...........................................................................8 4.3 Šimpans.............................................................................................................................9 5 MAOD....................................................................................................................................11 5.1 Anakonda.........................................................................................................................11 6 LINNUD................................................................................................................................12 6.1 Koolibri...........................................................................................................................12 Leviala..................................................................................................................................12 Välimus.........................................................................
TurkuDalarnaOsloHardangeri joonel. Nominaatvorm A. a. atthis asustab Venemaad ja Siberit ning lõunapoolset Euroopat ja Põhja- Aafrikat. Kaug-Idas, Kagu-Aasias ja Indias elutseb vähimate mõõtmetega A. a. bengalensis Gm., Jaapani saartel aga A. a. japonicus Bp. Jäälinnu alamliike võrreldes ilmneb selgesti Bergmani reegel: jahedamas kliimas elutsevate taksonite mõõtmed on suuremad kui soojemate alade omadel, samuti Alleni juhis: põhja pool levinud linnud on tumedama sulestikuga. Esimesena on jäälindu Liivimaal maininud Jakob Benjamin Fischer (1791) oma Liivimaa looduskirjelduse neljandas osas: tegu on siin jõgede ääres elutseva ja sügiseti lahkuva liigiga [4]. Lõunapoolsemates Balti provintsides paistab jäälind juba varem tuntud olevat nii on teda sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drümpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja väikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli
Joonis 4. Metsvint käest söömas (Dorrell, 2008) 1.3 Häälitsused ja laul Metsvindil on lühike kiiretempoline laul. Eristatakse mängulaulu, territooriumilaulu ja võitluslaulu. Ta laulab tavaliselt oksal, alustab hommikul vara ja lõpetab hilja. Laulmise lõpetavad nad juuni lõpul. Seda laulu on rahvas ilmekalt edasi andnud lausega "siit, siit, siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk". Isased metsvindid alustavad laulmist juba sünnist saati, sest emased linnud valivad oma paarilise laulmise järgi. Mida paremini isaslind laulab seda paremad sansid on tal paarilist valides. Kui noor vint ei kuule pärast koorumist isaslinnu laulu, siis ei pruugigi ta laulmist korralikult ära õppida ja võib jääda üksikuks. 6 Joonis 5. Laulev metsvint Joonis 6. Metsvint laulmas (Almond, 2010) 2. Metsvindi eluviis 2
Paar püsib koos kogu nende retke ja talvitumisalal. Uued paarid kasutavad mitmeid sünkroniseeritud liigutusi nagu noka vette kastmised, hooga sukeldumine ja vee all ujumine. Paaritumine leiab aset vee pinnal asetseval pangal koheselt pärast pesitsusalale jõudmist. See liik eksponeerib suurt truudust paarilisega ja sageli kasutab linnupaar sama pesapaika igal aastal. Sigimisperiood algab mais või siis kui kevad endast juba piisavalt märku annab. Isane lind ehitab vajadusel pesa. Emane lind muneb 1-3 muna, mis on oliivi-pruuni laigulised. Haudumine võtab aega 27-29 päeva, selles osaleb ka isaslind. Koorumisele järgneb olulist kasvuperioodi 9-10 nädalat. Seejärel saavutab poeg lennuvõime. Suguküpseks saavad noorlinnud 2-3 aastaga. Käitumine Järvekaurid lendavad ja ujuvad väga hästi, aga nad on kohmakad kui peavad kahel jalal kõndima. Seda põhjusel, et nende jalad asetsevad keha tagaosas istmiku piirkonnas. Ilmselt
punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades. Kokku võib pesitsejaid olla 700 000- 1 200 000 paari. Ta saabub oma pesitsuskohtadesse kevadel varakult, umbes märtsi keskpaigast alates, aprilli alguses on ta juba kõikjal päris tavaline. Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale.
Ent enamik tuuletallajaid ei ole selles kuigi osavad. Tuuletallaja võtab saagiks surnud loomi harva, kui jahitavas piirkonnas on elavat saaki, siis ta eelistab igaljuhul selle püüdmist. Tuuletallajad püüavad ka mullamutte. Tuuletallajate pesitsemine Tuuletallaja toitub peaaegu igasugusel avamaastikul, kuid ta vajab ligidusse ka sobivat puhke- ja pesitsuskohta. Tuuletallaja ise endale pesa ei ehita. Seega linnul on kolm põhilist pesakohatüüpi: mõned linnud pesitsevad puuõõnes või kaljuõõnes, teised järsakutel, enamus pesitsevad teiste lindude nagu vareste või tuvide vanades pesades. Nüüdisajal on lisandunud neljaski pesakohatüüp tehisrajatised. Tuuletallaja kasutab meeleldi ka suuri pesakaste ning nende ülespanek võib soodustada kohaliku asurkonna suurenemist. Harvematel juhtudel, kui teist võimalust ei ole, võib tuuletallaja pesitseda kõrgetes ehitistes, hoonete pragudes või isegi kanarbikupuhmaste keskel
poole, seda vähem on värvulisi nii absoluutselt, kui suhteliselt. Vaatamata tunduvatele erinevustele väliskujus ja bioloogias on nad kõik väga ühelaadsed. Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis. Suurema osa värvulistest moodustavad laululinnud. (Ling, R 1980; Eneke 1986 ) Välimus Värvulised on keskmise suurusega või väiksed linnud. Välimuselt on värvulised mitmekesised. Noka kuju on neil väga varieeruv, sagedamini enam-vähem sirge, ent leidub ka pikka paindunud, lühikest massiivset, mõnikord kolmnurkset ülalt-alla suunas lamendunud laia nokalahuga nokka. Jookse ja varbad on mõõduka pikkusega , varbaid on neil neli, esimene on neist tahapoole suunatud. Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk enam-vähem sirge küünis. Tiivad
kaaslased. Näiteks on juurte ümber põimunud seeneniidid, kes aitavad kuusel vett mullast kätte saada. Seepärast kohtabki oranzikirjut kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa. Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu
Pruunkaru (Ursus arctos) Pruunkaru on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast, keelikloomade (Chordata) hõimkonnast, imetajate (Mammalia) klassist, kiskjaliste (Carnivora) seltsist. Ta on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Veel 30 aastat tagasi oli karu levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Veel leiab teda peale Ida-Euroopa Siberist ja Skandinaavia poolsaarelt ning Põhja-Ameerikast. Eestis mandriosas on ta üsna tavaline loom, kelle arvukus on ca sajandi lõikes tunduvalt s
lähialade hundikarjad liituvad, et oleks lihtsam saaki tabada. Ka liitkarjades on hierarhia kindlalt paigas kuid selline suur kari jaguneb kevadel jälle väiksemateks. Saagikülluse ja/või huntide vähesuse puhul karjade liitumist talvel ei toimu. Hunt on väga plastiline kiskja, kes kiiresti kohaneb muutunud elutingimustega. Toitub nii selgrootutest (putukad, limused) kui ka selgroogsetest loomadest (kahepaiksed, roomajad, närilised sh kobras, jänesed, linnud, kährikud, rebased ja uluksõralised. Sööb ka raibet. Eestis peamisteks toiduobjektideks metssiga ja metskits. Elupaigana eelisatavad vähese inimmõjuga alasid: metsa, raba, sood, tuulemurdu, kuid saavad edukalt hakkama ka suure inimasustuse ja mõjuga piirkondades. Jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris, paarituvad ja poegi saavad vaid domineeriv paar, karja teised liikmed võtavad osa poegade hooldamisest. Tiinus kestab ca 2 kuud, pojad sünnivad märtsis-aprillis
Röövikute eluiga ulatub mõnest nädalast mitme aastani, kuid mitmeaastase elutsükliga liblikaid on siiski üsna vähe. Paljudel liikidel on aastas mitu põlvkonda. Seejuures suureneb põlvkondade arv pooluste poolt soojemate alade poole liikudes. Mõnikord esineb röövikutel diapaus - st nad katkestavad ebasoodsate tingimuste tõttu mingiks ajaks toitumise, näiteks põua ajal. Vahel on diapaus oblgaatne. Tuntakse nii eraklikke kui ka seltsivaid röövikud. Esimesel juhul muneb emane liblikas munad tavaliselt ühekaupa või väikeste kogumikena ning röövikud ei puutu üldse oma liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae))
annaabi.ee 
