ja üldiselt lugupeetud tõele panna jala taha või leidnud mõne dogma nondum declarata jaoks sellise võrdluse, et ta saab naeruväärseks ja väärtusetuks läbi ja läbi." Masing üritas kujutleda ka muiste elanud inimesi lihast ja luust olenditena. Näiteks tema meelest oli 14. sajandil päev sama pikk kui praegu ning Eesti ajaloolaste aupakliku aukartuse asemel Hoenecke-Renneri riimkroonika võltsingute vastu väitis ta, et ordumeistri vägevad päevateekonnad Jüriöö-aegsel teedelagunemise perioodil eeldaksid hobuste asemel helikoptereid. Teadlase stiililt oli Masing üks viimaseid klassikalise Saksa humanitaarteaduse esindajaid, kes kõik taotlesid oma erialal absoluutset kõige teadmist, nagu see avaldus näiteks ta mentori ja eelkäija professor Alexander von Bulmerinqi uurimustes. Äärmine pedant ja perfektsionist, kes ei kannatanud lohakust ka teiste töödes. Maksimaalse põhjalikkusega pidi tema meelest kaasnema kaine kujutlusvõime. Vastupidi
Kreutzwald enam midagi oluliselt uut luua, väheneb ka kirjavahetus sõpradega. Kogu jõud näib kuluvat igapäevaste kohustuste täitmiseks. Kreutzwald on linnaarst, kes aeg-ajalt peab asendama kreisiarsti, kooliarst Krümmeri pansionaadis, tervishoiuametnik, kel lasusid kohtumeditsiinilised kohustused, ja mõnikord tuli olla ka loomaarst. Kõige raskemaks piinaks on aga juba vanale ja tihti haigele Kreutzwaldile sõidud maale. Vahemaad on pikad ja Võrumaa teed tunduvad lumetormis või teedelagunemise ajal tavalises talupojavankris lonksudes põhjatud. Alaline sõnasõda käib ka Riias asuva Liivimaa Tervishoiuvalitsusega. Kreutzwald tunneb, et ,,niisuguste ametivõimude ja ülemuste juures ei suuda ükski õiglane mees oma kogustusi täita". Ametlikku linnaarstiks kinnitamistki tuli oodata 17 aastat! Haigused kimbutavad sageli arsti ennastki (kopsupõletik, reuma) ja sellise pingega töötada nagu aastate eest, ei suuda ta ennam: näiteks 1836-1842 vaktsineeris ta 393 last, kusjuures
1882, aasta esimestel kuudel andis ta märku soovist rahu sõlmida. Saatus selleks aga võimalust ei pakkunud. Märtsi algul 1882 külmetas CRJ kergelt, ei pööranud sellele aga suuremat tähelepanu. Enne kui keegi jõudis arugi saada, halvenes tervis järsult ja 19.märtsil läbis Eestit vapustav sõnum: Carl Robert Jakobson on surnud. 41-aastase rahvajuhi ootamatu surm tõi kaasa sügava rahvusliku leina. Üle kogu maa helistati matusepäeval kirikukelli. Vaatamata teedelagunemise ajale, kogunes Kurgjale tuhandeid leinalisi. CRJ-i matustele tulid kokku esindajad kogu Eestist, tunnustust avaldasid ka endised vastased. Kahjuks jäi saavutatud üksmeel ajutiseks. See polnud aga enam CRJ-i süü. Jakobsoni surm kõige paremas meheeas tuli ootamata temale enesele, tema sõpradele ja vastastele. Jakobson oli tulnud põllumeeste seltsi koosolekut juhatamast õige külma, 29
annaabi.ee 
