teatri mängukava ja näitlejate nimesid ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Tänapäeval on juba kinos käimine kujunenud väga sagedaseks ürituseks. Praegu näidatakse erinevate riikide filme ja ei ole enam kinos kohapeal näitlemine, vaid näidatakse prožektoriga. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Tähtsad sündumused hiljem oli Eesti Näitlejate Liidu loomine ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater". Olulise panuse andsid Tallinna Draamateater ja seejärel püsima jäänud Draamastuudio Teater, mis asutati 1924 ja on hilisema nimega Eesti Draamateater. Sel ajal oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga
(asutatud 1924, hilisema nimega ,,Eesti Draamateater"), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930
sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid 5 Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne
annaabi.ee 
